Kas meie kõrghariduse olukord on tõesti nii hull?
Ühiskonnateaduste, eelkõige majanduse, sotsioloogia ja tõenäoliselt ka juura osas on küll. Teisi valdkondi ma nii hästi ei tea, aga oleksin väga imestunud, kui neis oleks olukord väga palju parem. Loodan muidugi, et arstiõppes on asjad etemad ning ka muusika- ja kunstiakadeemiatesse pääsevad need, kellel on teatud oskused olemas.
Nii et probleemiks on eeskätt nõrgad tudengid?
Ma ei kritiseeri niivõrd tudengeid, sest nemad on vaid töötlemist vajav tooraine, kui just õppejõudusid. Osa tahvli ees tuigerdavatest tegelastest tekitab minus siirast hämmeldust – kuidas on see võimalik? Järelikult peab viga olema süsteemis, kui selline inimene on õpetama lastud.
Mis neil siis viga on?
Paljud ärijuhtimist õpetavad inimesed pole töötavat ettevõtet isegi eemalt näinud, nad loevad tuima näoga mingeid konspekte maha ja vorbivad ise sama mõttetut jura veel juurde. Tudengid käivad koolis nagu teatris ja nende teadmisi ei kontrollita. Kui ütled, et nüüd on teater läbi ja algab käsitöötund – see tähendab, et hakkame ülesandeid lahendama ja põhikooli matemaatikat kordama –, puhkeb tõeline kanade mäss ja kaebekirjade laviin. Kui hakata kolmandal kursusel midagi nõudma, mis on ju täiesti elementaarne, vaadatakse sind jälle kui segast ja kaebekirjad lähevad taas liikvele. Järeldus: enne seda pole suurem osa seltskonnast neilt midagi tahtnud. Õppejõud lällutavad oma loengud ära, panevad hinded välja, võtavad palga ja tormavad sellega kurat teab kuhu.
Ometi peetakse näiteks Tartu Ülikooli väga heaks, teatud valdkondades lausa tipuks?