Otsekui hoiaks käes Doris Kareva või Kristiina Ehini järjekordset habrast luulekogu. Aga esimese jaoks oleks lähenemine ehk liiga magus, teise jaoks peenutsev.

Intrigeeriv selle “Printsessi päevaraamatu” juures on aga see, et need luuletused on kirja pannud hoopis meessoo esindaja — Maalehe ajakirjanik Sulev Oll. Oma poeesiat illustreerima on ta palunud ühe tuntuma moekunstniku Mari Kanasaare. Nii et tegu pole mitte poetessi-printsessiga, vaid tema kohendajatega — üks silub hinge, teine välimust.

Üllatav koostöö on andnud suurepärase tulemuse. Päevaraamatust ei leia magusust ega peenutsemist, vaid read, täis märkamist ja tundeid keset tavaelu.

Sulev Ollil on eriline oskus vormida elu põgusad hetked haprasse luulekeelde, anda paari sõna ja vihjega edasi kogu hingepiin ja igatsus. Voodi kohendajal on igas värsis ise amet. Kõik luuletused algavad lausega “Kui me kohtusime…”, ja need on eri ametid, töised tegemised, kus autor visandab vinjetina tundeküllase hetke. Võtame või postiljoni, kelle hinge pigistab kohale viidud kirjade sisutühjus. Või hernehirmutisena mu õhusuudlus luhtus. On ka selline amet nagu jalajälgede asjatundja eradetektiivi juures. Mind palgati, / sest ma tundsin valu, / kui sa möödusid. / Paljajalu.

Ka kõige argipäevasemas tegevuses leiab Sulev Oll üllatuslikku. Lausa mängleva kergusega laotab hingeseisundi paari lausesse: Kevaded olid sinu silmad. / Sel aastal / suve ei tulnudki.

Eri hetked, tüdrukud — pikapatsilised, siresäärsed ja sihvakad. Ehk nagu Oll kogumikus enda kohta ütleb: Kogemustega mees, see ei jää ühegi südamega kimpu. See veidi vimkaline lembeluule sobib küll igas vanuses printsessi öökapile.

Printsessi voodikohendaja päevaraamat
Sulev Oll ja Mari Kanasaar
48 lk.
Eesti Ajalehed