Kirjanduslik kild 121 – unistuste maa
Viimased grimassid on veel maailmale hoiatuseks alles Vabaduse saarel ja Korea Rahvavabariigis.
Umbes sada aastat tagasi kuulutas Juhan Liiv, et ükskord tuleb Eesti oma riik. Tema võis, sest ta oli ju hull. Aga ei läinudki palju aega mööda, kui eestlastel oli valida juba kahe oma riigi, Eestimaa Töörahva Kommuuna ja Eesti Wabariigi vahel. Oli see teine mis ta oli, aga parem ikka kui esimene (tagantjärele tarkus, eriti 1930-date valguses). Igatahes sai hiljem viiskümmend aastat salaja unistatud nüüd juba „hea Pätsu vabariigi“ taastamisest. Ehkki see tundus, vähemalt 1950-1980 aastate vahel, võimatuna. Aga näe, juba ligi 20 aastat on meil jälle olnud iseseisev riik. Paljud küll küsivad, et kas me siis niisugust Eestit tahtsimegi? Ega vist tahtnud, aga parem ikka kui ENSV-kadunuke.
Mõne väiksema riigimehe tagasihoidlikum unistus on hästi täide läinud. Kas mitte Siim Kallas ei lubanud sajandivahetuse paiku, et Reformierakonna võimu all tõuseb eestlase keskmine palk 9000 kroonini? Nüüd on see tõesti käes, muidugi tänu inflatsioonile. Keskerakond lubas, kui riigitüürile pääseb, mõne aasta pärast juba 25.000. Asi ta lubada, ainult et krooni asemele tuleb varsti euro, ja siis kahanevad rahanumbrid palju pisemaks. Kahtlane on Eesti jõudmine Euroopa viie rikkaima riigi hulka, mida pakkus paari aasta eest eesmärgiks välja Ansip. Teised, sindrid, lähevad ju eest ära. Pealegi, kas me oskaksimegi nonde kombel laristada?
Maailmas on näiteid riigijuhtidest, kelle julge unistus uue ja hoopis parema kodumaa loomisest on veel eluajal täide läinud (ma ei mõtle siin Castrot ja Kimi). Ju neil oli peale mõistuse ja kange tahtmise ka head õnne. Ja mitte liiga suur riik. Atatürgist kirjutasin kunagi varem. Täna võtame ette – Singapuri. Põhiliseks allikaks ajakirja National Geographic käesoleva aasta esimene number. Selle kangelase nimi on Lee Kuan Yew (hääldus umbes: lii-kvan-juu).
Singapur (inglisepäraselt Singapore) oli kahesaja aasta eest pisike malailaste kaluriküla soisel, malaariarikkal, umbes Hiiumaa-suurusel saarel (pikkus ühest otsast teise alla 50 km) Aasia kagutipus, peaaegu ekvaatoril. Inglise kolonisaatorid leidsid ta asuvat väga tulusas paigas, ümber Aasia viiva laevatee käänukohas, ja asutasid siia oma kauba- ning sõjasadama. Äri õitses, tööjõudu läks tarvis, kohale toodi nii spetsialiste kui kulisid Hiinast ja Lõuna-Indiast; rahvast saabus mujaltki. Linna uhke nimi (tähendab Lõvilinna) toodi samuti kaasa Indiast.
Umbes poole sajandi eest lagunes inglaste maailmariik järkjärgult iseseisvateks riikideks. Eraldus ka Singapur, esialgu (1959) autonoomsena, siis (1963-1965) Malaisia Föderatsiooni koosseisus. Föderatsioon saarerahvale ei meeldinud: teised liikmed puha malailased, islami usku ja sultanite valitsemise all. Singapurlased olid mitmest riigist, rahvusest ning usutunnistusest segatud selt skond (kolmveerand neist Hiina päritoluga); nad rääkisid omavahel juba inglise keeles, olid inglise haridusega ning, mis peaasi, olid teistest jõukamad. Nii saigi Singapurist 1965. aastal iseseisev vabariik, olgugi vormiliselt Briti Rahvaste Ühenduses.
Nüüd siis Lee Kuan Yew. Sündinud kohalikus jõukas hiina peres 1923. a., elas ta üle Teise Maailmasõja aegse Jaapani okupatsiooni (mis võttis saarelt 50.000 inimelu), siis õppis Inglismaal Cambridge’is. Noore juristina sai ta 1954. a. pahempoolse, kolonialismivastase Rahvaaktsiooni Partei juhiks, 1959. a. Singapuri esimeseks peaministriks – ja jäi sellesse ametisse 41 aastaks. Tähendab, riik ehitati üles tema otsesel juhtimisel. Praegu on peaministri kohal tema poeg (nagu mõnes teiseski Aasia riigis). LKY ise sai pärast erruminekut tiitli „mentor minister“ – see tähendab, et ta on mitteametlik juht, kes tohib valitsuse iga liiget eraldi ja kõiki koos õpetada. Ta on 86- aastasena ikka veel heas vormis, terase mõistusega ja valmis kõikjale sekkuma. Muidugimõista on tema partei parlamendis kogu aeg tugevas enamuses. Opositsioon on nii pisike, et seadus näeb igaks juhuks ette ühe määratud (mitte valitud) parteitu saadiku.
Singapuri vabariigis kokku (kõik ei elagi pealinna pilvelõhkujates) on 3,7 miljonit kodanikku; asustustiheduselt (üle 7000 inimese ruutkilomeetril) on ta maailmas teisel kohal pärast Vatikani. Aga leidub ka põllumaad, tervelt tuhat hektarit. Enamus toitu tuleb sisse vedada, joogivesigi tuleb toru pidi mandrilt. Ja – oh imet – keset saart leidub Munamäe-kõrguse künka otsas tükike tõelist troopilist vihmametsa! Looduskaitse all on, koos mangroovisoodega, tervelt 16 ruutkilomeetrit. Linnarahvas tegeleb peale kauplemise ja teenindamise ka laevaehituse, elektroonikatööstuse ja palju muuga. On kaks ülikooli ja 5 kolledžit (küsimus suurele ringile: mitu ülikooli ja kolledžit on Eestis?). Singapuri ülikoolis olevat väidetavalt õpetanud ka meile tuntud J.N. Parkinson. Singapurlased iseloomustavad oma riigikorda kui suure piitsa ja suure prääniku ühiskonda. Kõik elavad hästi ja teenivad palju, kui üksteise võidu kõvasti tööd rabavad või õpivad. Maailma esikümnesse sissetulekult per capita nad küll ei kuulu, aga on’s seda vaja? Tarbivad niigi nagu ameeriklased. Töötuse protsent on pisike ka masu ajal. Singapuri on juba ammu loetud (koos Malaisia, Taivani ja Lõuna-Koreaga) „Aasia tiigrite“, kiirelt arenevate kapitalistlike tööstusriikide hulka.
Kord on neil kõva. Lennujaamas hoiatab silt, et narkootikumide vedu karistatakse surmaga. Sisemaiste kuritööde eest võidakse peksa anda, maha sülitamise eest saadetakse avalikele töödele, nätsu ei tohi riigis üldse pruukida. Ajakirjanduse ja kunsti jaoks on tsensuur, ja siis muidugi ka enesetsensuur. Ainult internetti piirama (nagu Hiinas) pole veel hakatud. Seagripi hooajal valvasid avalike asutuste juures maskides kontrollid, kes sisenejatel kehatemperatuuri mõõtsid (tõsi küll, ainult laubal). Sisuliselt politseiriik. Öösel võib linnas ohutult ringi kõndida (nagu Nõukogude ajal Tartuski). Autosid saab osta jaopärast, lubadega, et ei tuleks ummikuid. Võib ju ka metrooga sõita. Väikesel ja rikkal riigil on põhjust suuri naabreid peljata. Viis protsenti SKP-st (22% valitsuse eelarvest) kulub riigikaitsele. Sõjaväeparaadid on au sees.
Kas rahvusrühmade vahel tülisid ei ole? Alguses ikka juhtus. Siis aga määras valitsus (muidugi LKY targal juhtimisel), et uusi elamurajoone tuleb asustada kvootide järgi – kõik etnilised rühmad segamini. Ei mingeid getosid. Usu- ja rahvapühasid peavad kõik rühmad vabalt, üksteise pidudel käiakse rõõmuga pealt vaatamas ja osa saamas. Veel paarikümne aasta eest oli valitsuse poolt soovitatud (mitte enam kui) kahelapseline perekond. Nüüd on kuri karjas: heaolu tõustes on enamikul peredest üksainus laps. Oma „põline“ rahvastik hakkab kahanema, sisse rännata soovijaid muidugi leidub, aga neid valitakse – et ei tuleks igasuguseid.
Kas singapurlased ise niisugust riiki tahavad? Nurisevad küll, et vabadust vähe, aga enamus hääletab ikka valitseva partei poolt. Keegi ära ei lähe. LKY ka veel ei lähe. Kui ükskord läheb, siis tulevad kindlasti muutused, nii hea kui halva poole.
