Detsember – suurte tegemiste kuu

Jõulueelsed toimetused
Plaanipidamine

Jõuludest hakati rääkima peale mardipäeva. See teema kerkis nagu iseenesest päevakorda. Ei istutud laua äärde ega peetud suuri plaane. Siin-seal oli kuulda väljendusi jõuluõlle tegemisest, veskil käimisest, sea tapmisest, piparkookide küpsetamisest, vorsti-ja sülditegemisest, suurpuhastusest.

Detsember oli suurte tegemiste kuu. Enne pühi käidi kindlasti veskil. Isa ladus viljakotid vankrile või reele ja sõit läks Levi veskile. Sealt tagasi tulles olid kottides linnasejahu, nisupüül, rukki kroovjahu ja rukkipüül.

Pühadeks küpsetati rukkileiba, saia, rukkipüüli leiba, tehti piparkooke ja muretaigna küpsiseid. Viimaste tegemiste ajal olime suured osalised. Küpsetati mitu päeva. Pühade ajal võis neid igaüks süüa palju jaksas. Suur kollane vineerkohver oli täis piparkooke, muretaigna küpsiseid oli suur silmapesu kausitäis. Lastele maitsesid muretaigna küpsised. Need olid magusamad. Emal oli küpsiste tegemise aparaat, mis pandi hakklihamasina otsa. Jäi ära taigna rullimine ja lõikamine. Pidid vaid masina vänta keerama.

Suurpuhastus algas ka varakult. Luua ja labidaga käidi üle kogu majapidamine. Kõige suurem töö oli rehetoas, kus oli alati tegemist. Praktiliselt käis kogu pere elu seal. Köeti ahju, tehti süüa, õpiti, mängiti. Rehetoa põrand oli valatud. Pühade eel tõsteti rehetuba tühjaks. Pühiti puhtaks, pesti põrand, lubjati palkseinad. See oli laste meelest vahva üritus. Meid sinna osaliseks ei lubatud, aga põnev oli ikkagi.

Suurpuhastusega pidi hakkama saama toomapäevaks, 21. detsembriks, talve alguseks. Kes selleks ajaks elamist korda ei saanud, sellele võis Tahma-Toomas külla tulla. Küla vigurvändad valmistasid Tahma-Tooma. Selleks topiti vanad püksid ja kuub heinu täis. Meisterdati ka pea ja sokutati tallu, kus oli mitu peretütart. Leidja viis Tahma-Tooma salaja järgmise pere ukse taha. Nii ta külakorda käis, kuni mõni vihastas ja minema viskas.

Pühaderoogade valmistamiseks oli vaja liha. Kasutati sea-, vasika-ja haneliha. Sügisel, pärast kartulivõttu, pandi selleks ettenähtud loomad ”nuuma” peale st. hakati neid teistest paremini söötma. Vasikas oli tavaliselt pullike, lehmvasikad jäeti elusloomadeks.

Loomade veristamine toimus nädal enne pühi. Meie peres sooritas selle toimingu isa koos sulasega. Oli peresid, kes sellega ise hakkama ei saanud, siis kutsu-ti Tori alevist lihunik. Lihunikul oli suur karvane koer. See oli tal alati kaasas. Olime vendadega parajasti teepeal, kui lihunik mööda sõitis. Koer jooksis meie juurde. Kuri ta igatahes ei olnud, me vähemalt ei kartnud teda, aga ta lükkas meid kõiki käpaga pikali ja sörkis siis edasi.

Lapsi loomade veristamise juurde ei lubatud. Sellel hommikul meid lihtsalt ei aetud üles. Ärgates leidsime toast ainult lihahunnikud.

Kord ärkasin juhuslikult... Isa kõndis tähtsa näoga ringi ja teritas suuri pussnuge. Ema kolistas ämbritega. Mind kästi kohe sängi tagasi minna. Olin tükk aega vaikselt teki all. Kuulasin sea kisa ja jäin uuesti magama. Hiljem ärgates ja lauta minnes ei leidnud me enam väikest pullvasikat. Kurbus oli suur. Ema seletas, et see on paratamatu, süüa on ju vaja.

Hiljem sorteeriti liha soolamiseks, pühadepraeks, süldi keetmiseks, maksapasteedi tegemiseks, vorstide valmistamiseks ja maukude keetmiseks. Et siga oli harilikult suur, siis jätkus seda igaks otstarbeks.

Vorstide valmistamiseks oli vaja soolikaid. Suurel seal oli palju soolikaid. Need tulid toidujääkidest tühjendada. Selleks keerati nad tagurpidi. Tavaliselt topiti nad mõne lehtri otsa, valati vett sisse ja vee raskuse all keerasid nad ise läbi lehtri ümber. Sooled olid seestpoolt kaetud limase korraga. Selle puhastamiseks asetati sooled lauale ja kraabiti nüri noaga puhtaks.

Mõni tegi seda kahe sukavarda vahel väga osavalt. Puhastatud sooled asetati külma vette.

Vorstide tegemiseks keedeti suur katlatäis kruubiputru. Sellele lisati ploomirasva või pekikuubikuid, soola, vorstirohtu ja verivorstide puhul verd. Verd saadi seatapmisel. Seda tuli tublisti segada, lisada veidi soola ja jahu, muidu tõmbus klimpi.

Kruupe ei keedetud täiesti pehmeks. Jahtunult topiti puder soolikatesse. Selleks kasutati jämedat lehtrit ja puupulka. Sool venitati lehtri otsa ja hoiti ühe käega kõvasti kinni. Puder tõsteti kulbiga lehtrisse ja lükati pulgaga soolikasse. Nii topiti sooled vorstiputru täis. Siis moodustati neist ilusad rõngad ja seoti niidiga kinni. Varasemal ajal olevat selleks kasutatud vorstitikke, mida valmistati lõmmu e. peerupuust.

Vorstirõngaid keedeti veel ja tõsteti siis jahtuma. Et pere oli suur, siis tehti palju vorsti. Jahtunud vorstid asetati sahvrisse rippu. Mäletan, et sahvris rippus paarimeetrine õrs, mis oli otsast otsani vorste täis riputatud. Sült ja maksapasteet kuulusid samuti pühadesöökide hulka. Sült tehti seapeast, jalgadest ja lihast. Suur neljaämbrine katel toodi pliidile. Samas katlas keedeti ka maks pasteedi jaoks.

Väljavõte ”Jõulumälestusi Muraka küla inimestelt”