Oktoobrikuu viimasel laupäeval pidas Ülenurme vald oma sünnipäeva. Vallajuhid, asutuste eestvedajad, paljud valla sõbrad ja tuttavad lähemalt ja kaugemalt olid sel puhul kokku kutsutud Uhti Valgesse kõrtsi. Vallavanem Aivar Aleksejevi kõne oli kontsentreeritud pilguheit möödunud aastakümnetele ja vallarahva tänapäeva tegemistele, õnnitlejate sünnipäevasoovid sisaldasid enesestmõistetavat tulevikuusku. Sajanditevanuses, nüüdseks põnevalt ennistatud kõrtsis oli mõnus, hubane ja parajalt soliidne sünnipäevapidu.

Mõni tund hiljem ja mõnisada meetrit vallasüdamest veelgi kaugemal algas suur ja üleüldine sünnipäevapidu. Kultuurimajja olid palutud peost ja suurest sünnipäevatordist osa saama kõik vallakodanikud. Pidu algas vägevalt: Siim Parisoo Ülenurme Pere- ja noortekeskusest, Reolast tuule tiibadesse saanud paljupalgelise kultuurihuviga Merlin Ponna, Kristjan Sakk kultuurimaja pikemat aega hiljukesi tegutsenud trummiringist mürtsutasid kolmel trummikomplektil põristades peo käima. Siim kostitas peolisi veel kitarrimängu ja laulugagi ning noortekeskuse showtantsutrupp vürtsitas õhtut oma nooruslikult särtsaka esinemisega. Meie oma kooli lapsed kõik, kes veel õpilane, kes juba vilistlane!

Kuuldavasti oodati elevusega vastloodud Ülenurme segakoori esinemist – nooruke koor tegi tõesti oma debüüdi, appi oli palutud ka kuulsusrikas Haaslava meeskoor. Kuivõrd nüüdseks on kindel, et uus laulukollektiiv jääb püsima ja kõik teisedki vallas tegutsevad koorid laulavad edasi, tuleks kultuurimajal küll tõsiselt mõelda poodiumi muretsemise peale. Ligi sadakond lauljat pelgalt spordiklubilt laenutatud võimlemispinkidele paigutatult on tulevikku arvestades nigel väljavaade… Aga eks me vaata ju kõik ootusrikkalt tulevikku, mil masu-aeg otsa saab ning unistused ja plaanid taas tasapisi täituma hakkavad.

Sünnipäevaõhtul keerutas vallarahvas vahvasti tantsu. Paljude peoliste hulgast kostis arvamusi, et tantsuõhtul ei ole lauad-lauakesed suurema peo tarvis kitsukeseks kujuneva tantsupõranda servades eriti ratsionaalne lahendus ja kitsaks kippus sel õhtul tantsupõrand jääma küll! Kui „Untsakate“ muusikud viimase loo välja hõikasid, nõudis saalitäis sünnipäevalisi veel vaimustunult lisapalasid. Tantsulusti ja lõbustavat sünnipäevamelu nauditi ja kiideti vallarahva hulgas veel kaua, enne kui uued päevakajalisemad uudised tasapisi huviorbiiti tõusid.

Kammersaalis anti valla sünnipäeva puhul esimene kontsert

4.novembril palus Ülenurme Muusikakool vallarahvast vastvalminud kammersaali tänukontserdile. Nagu muusikakooli direktriss Ülle Andreson ütles, polnud muusikakooli rahval vallale tänuks kinkida midagi esemelist, küll aga sooviti tänutäheks üle anda elamuslik kingitus.

Kammersaali oli just paar päeva varem sisse tõstetud uued puna-kollased pehmed toolid ja uue saali akustilisi omadusi oli ka muusikutel endil uudne ja avastuslik testida.

Unistuste koolimaja hakkab etapiviisi valmis saama

26.novembril püüdsid kammersaalis süüdatud unikaalsed laevalgustid ja saalis toimuv sebimine taas möödasõitjate pilke. Saal täitus tasahilju külalistega, kes poolihääli ja hillitsetult vestlust arendasid. Valla ja kooli juhtkond ootas ära veel Riigikogu esimehe Ene Ergma saabumise ja kui ka kõige kõrgemad külalised olid esireas istet võtnud, lausus koolihuvijuht Marit Rauk Ülenurme Gümnaasiumi rekonstrueerimise ja laienduse I etapi avamisele pühendatud piduliku kontserdi avasõnad. Akadeemilise väärikusega kontserdireegleid järgides saabuspubliku ette Ülenurme Muusikakooli kammerorkester ja dirigent Birgit Kägu; orkester tõusis aupaklikult püsti, kui saabus solist Henri Maalmann ja võttis istet luikvalge klaveri ees… Risto Laurýi “Tütarlaps jaDraakon” oli valitud Ülenurme Muusikakooli jaÜlenurme Gümnaasiumi uue hoonekompleksi avamiselooks, aga ka uue orkestri debüüdiks.

Tervitused ja muusika jõudis publikuni korra järgi ja kordamööda, rõõm ilusast hoonest ja lõpuks ometi viisakatest koolitingimustest kostis igast sõnavõtust. Mõlema kooli juhil leidus aina häid sõnu ehitajate ja sisekujundaja aadressil. AS „Nordecon ehitus“ ja projektijuht Alar Jõgi, objektijuht Margo Rosin,töödejuhataja Jegor Šurmin, omaniku järelvalvetteostanud Peeter Holts OÜ-st Prodecoro, sisekujundaja Terje Lindau-Kuum – tänusõnu lausudes ning tänumeeneid üle andes nimetasid neid nimesidnii Ülenurme Gümnaasiumi direktor Olev Saluveer kui ka Ülenurme Muusikakooli direktor Ülle Andreson.

Muusikakoolil on tõesti põhjust rõõmustamiseks kõige rohkem, sest endised ja praegused tingimused on ikka ülimalt erinevad. Näiteks olgu siinkohal drastiline näide: lõpuks ometi on kauni helikunsti õpetajatelgi puhkehetkedeks valge ja avar ruum ja keegi ei usuks enam, et endine süllalaiune pimik, mis tegelikult oligi hoopis koristajatädi töövahendite hoiuruum, oli üksiti ka lastele muusikat õpetavate inimeste puhkepaigake…

Kontserdile järgnes põgus ringkäik koolimajas ning siis koguneti sööklaruumi peotoitusid mekkima. Koolisööklagi on koht, mida keegi varemolnuga võrrelda ei soovi. Avarus, mõnusad värvilahendused, akende all soliidsed plaatidega kaetud terrassiastmed… Fantaasialend kustutab kiire pintslitõmbega olematuks keset õue lösutava garaaýilobudiku – usutavasti pole seda omal ajal nii tarvilikku rajatist seal tõesti enam kauaks. Kujutluspilt rändab söökla kõrval olevat koridori pidi edasi sinna, kust praegu avaneb uks lihtsalt õue – ja siis ei tule praegu veel mitte midagi. Aga kui tuleb sama ehitustegevuse II etapp ja see läbi saab, siis saab sellest uksest minna kooli alguse juurde. Siis tuleks selles koridoris ehk vastu direktori asetäitja alglasside osas Merje Aavik ja näitaks oma vastset haldusala… See tähendaks, et Tõrvandi koolihoone, mille ülevalpidamine praegu paratamatult neelab umbes 60% kogu kooli eelarvest, ei olegi enamÜlenurme Gümnaasiumi koostisosa. See tähendaks, et kogu koolipere on jälle üks tervik ja ühes hoones koos, aga mudilastele on ikkagi loodud oma ja turvaline ala.

Ja kui fantaasialennule sootuks vaba voli anda, lehviks see spordihoone kanti, kiikaks vastremonditud spordisaalidesse ja kiirustaks siis ujulasse… Selliseks fantaseerimiseks on alust lausa projektilehtedel näpuga järge ajades. Ainus, mida praegu veel ei ole, on raha. Nagu vallavanem Aivar Aleksejev ütles, keeras koolimaja ehitus valla hapnikukraanid üsna tiidsalt kinni ja see annab tunda kõigis eluvaldkondades. Selline karmivõitu seis on suurima tõenäosusega ajutine, aga arusaadavalt pole me sellega siin harjunud ja eks seepärast teki ka pingeid pisut enam kui harjumuslik.

***

Hommikuti tuleb Ülenurme Gümnaasiumi direktor Olev Saluveer tööle ja kontrollib, kas käbidnulu küljes on alles. Õhtul, kui ta koolimajast parklasse suundub, kiikab ta kõnnitee kohal laiutava nuluoksa poole ja seirab uuesti, kas ühtehoidev käbipaar on oma kohal. See on tema jaoks kui märk, et meie kooli lapsed hoolivad oma koolist ja selle ümbrusest, säästavad puid-põõsaid ja lakkavad jalutamast seal, kuhu pole jalgrada rajatud. Unistus sellest, et tänu uue avara söökla valmimisele kahaneb söögivahetundide ohtrus ja tänavaäärtest kaob seetõttu kooli mainet kurjasti kahjustav pilt piibutavatest gümnasistidest, kukkus kahjuks kolinal läbi… Tervislikke eluviise väärtustava spordikoolina me vist ikkagi veel läbi ei löö... Aga kahjuks pole meie kool selles osas mingi erand ja rõõmustavat ning kiiduväärset on meil ikka hästi-hästi palju enam.

Kui koolihoone enam-vähem ladusalt toimima sai, hakkasid tasapisi ununema ka ehitusega seotud ebamugavused. Küllap hoidsid ametnikud päris tihti hinge kinni, kui koolielu kees ühelpool seina omasoodu ja sealsamas meetrikese kaugusel teiselpool seina lõhkusid tonne kaaluvad masinad sedasama olemasolevat hoonet tillukesteks tükkideks. Kõikjal tolknesid ning turritasid torud ja juhtmed, kilomeetrite viisi väändunud armatuurrauda, tonnides arvestatavaid rusuhunnikuid ja ohtrate kantmeetrite kaupa tsementi ning soojustusmaterjali. Autod ja ekskavaatorid-buldooserid, igaüks märksa suurem kui kaks vaese mehe sauna kokku, tulid ja läksid ning lapsed sebisid ja siblisid sealsamas ringi… Kevadisema aja saabudes oli koolirahval aeg, kus miski ega keegi polnud justkui enam oma koha peal. Direktorgi platseerus tükk aega akendeta ja praktiliselt ventilatsioonita kambris kui koopaorav… Aga nüüd on ebamugavused möödas. Kõik, mida oli võimalik säilitada ja mis seda ka vääris, on alles. Ehitajad tegid oma tööd kohati lausa ennastsalgavalt – tulikuumal suvepäevalgi ei vaibunud koolimaja ümber askeldamine, väidetavalt mõõdeti pigimustal katusel temperatuuriks 93 kuumakraadi ning keemistemperatuur oli ju lausa käeulatuses… Tunkedes ehitajaid nägid ümberkaudsed elanikud objektil askeldamas küll ülivarajastel hommikutundidel, küll nädalavahetustel.

Nüüd on see kõik ajalugu, millest kooli järgmisel juubelil näidatakse ilmselt seeriate viisi sisukaid slaide. Vald ja kool on ühiselt pingutanud, mõlema asutuse juhid ja kõik töötajad ning õpilasedki on vapralt ehitusega seotud ebamugavustega toime tulnud, kõigi vastutajate aukartustäratav töö on väärt vilja kandnud – Ülenurme kool ja muusikakool on lõpuks väärika ja kauni vormi saanud.

* * *

7.detsembril oli muusikaarmastajatel taas põhjust vastsesse kammersaali koguneda –Ülenurme laulustuudio üllitas järjekordse plaadi! „Lastelaulud. Kop! Kop! Kop! Viis Alar Salurand, sõnad Heiki Vilep, laulavad: Ursel Oja laululapsed“ – selline info on kirjutatud CD esiküljele. Esitlusel laulsid noored solistid ette kõik plaadil leiduvad 20 laulu ja see oli ilus ning armas kontsert. Iga laulja sai laulude autorilt tänuliku käepigistuse ja kingiks plaadi, publik aplodeeris tunnustades ja kaasa elades niikuinii. Publiku osasaamislusti oli kammersaali rõdult tõesti mõnus jälgida – lapsed plaksutasid lauludele kaasa elades rütmi ja kontserditunnike lendas kiiresti ning elamuslikult. Vastne plaat kui Ursel Oja laululaste praeguse taseme väärtuslik salvestis jääb loomulikult kestma ning osasaamisrõõmu pakkuma märksa pikemaks ajaks.