Hea tahte saadik Katarina Seeherr
Meie juurde Kohilasse saabus ta Margit Engeli kutsel 1992. aastal, et aidata Pahklasse Eesti esimene Camphilli küla ehitada. Ehitaski koos paljude teiste vabatahtlikega. Rohkem Camphilli külasid Eestis pole. Sarnased (pakuvad samuti kogukonnas elamise teenust) on Kati kodu ja Maarja küla Tartumaal.
Pahklas Camphillis käib tihti külalisi. Katarina tunnistab, et mõnikord on elanikud nurisenud, et „mis vaatamisväärsus me oleme, kuid tegelikult on külalised omakorda meie vaatamisväärsused”, naerab ta. „Palume neil endast rääkida -kust nad tulevad ja mida teevad. Inimesed toovad meile sõnumeid laiast maailmast, kuhu meie ei ole veel pääsenud.”
Külas on püsielanikke seitseteist, kokku on seal tegutsemas 30 inimest, neist kaks vabatahtlikku. Kahe vabatahtliku kohad on veel vabad, külarahvas ootab neid, kes tahavad siin kogukonnas töötada. Vabatahtlikuks tullakse reeglina aastaks ja sel ajal elatakse kohapeal peremajades. Vabatahtlikud aitavad kaasa kõikides elu valdkondades, ühesõnaga – teevad kõike, mida teevad ka külaelanikud.
„Kui tegime kaastööd Euroopa Vabatahtliku Teenistusega, tunti meie vastu palju huvi, sest meie juures saadakse mitmekesiseid kogemusi. Noored õpivad loomi talitama, lüpsma, meiereis töötama jne. Nad käivad läbi terve aastaringi põllumajanduses ja saavad seejuures hindamatuid kogemusi külaelanikega suhtlemisel. Saavad aru, mida tähendab teistega arvestada, õpivad, kuidas tuleb ennast muuta, et täisväärtuslikud vastastikused suhted tekiksid ja püsiksid „See on varandus kogu eluks,” rõhutab Katarina, kes sai samuti elu muutva kogemuse oma esimesest Camphilli külast. „Enne olin väga kartlik, hoidsin omaette ja eelistasin mitte suhelda võõraste inimestega. Pärast kolme aastat ravipedagoogika seminari Camphillis Šotimaal olin täitsa teine inimene, ma ei kartnud enam midagi, olin palju enesekindlam ja kogenum.”
Välismaalastel läheb 3-4 kuud sisseelamiseks ja keeleõppeks, siis hakatakse tasapisi suhtlema ja parasjagu siis, kui aasta hakkab täis saama, on neist saanud tähelepanelikud kaaslased ja asjatundlikud abilised. Eestlastega on võimalik leida ka individuaalseid lahendusi nii, et keegi käib siin kaks päeva nädalas abiks ja elab kuskil lähikonnas, nt Kohilas. Praegu kohe oleks vaja üht abilist töökotta. Kõige tähtsam on aga tahtmine – inimene peab tahtma siin töötada ja siinsete elanikega suhelda ja siinset elu jagada. „Mitte ükski psühholoogia stuudium ega kool ei anna seda kogemust, mida tudengid saavad siin, reaalses maailmas reaalsete inimestega suheldes,” on Katarina veendunud.
Katarina elutöö on pakkuda inimväärset elu
„Pahklas on täiskasvanud erivajadustega inimeste kodu, kolmandikul neist on kuskil vanemad, teised on lastekodust. Igaühel on oma tuba ja oma luba. Igapäevaselt on igaühel ka oma ülesanne, päevakava. Siin õpivad nad jõudumööda elus hakkamasaamist ja enesekindlust. Näiteks, kuidas rahaga ümber käia ja poes sisseoste teha.
Samas on siinne elu osadele meist justkui töö, mis kestab 24 tundi. Inimene väsib väga kiiresti, kui mõtleb ainult sellele, mida ta peab füüsiliselt iga päev ära tegema. Kui aga mõelda sellele, miks sa seda teed ja kuidas see aitab neid inimesi, kellega koos sa töötad, on tunne nagu lendaksid. Siin ei saa olla kasvataja, ole-me edukad, kui suhtume külaelanikesse nagu oma sõpradesse. Pead aktsepteerima neid sellisena nagu nad on. Vahel, kui vari, mis katab kinni osa nende mõttemaailmast, hetkeks kaob, avaneb silmapilguks inimene, nagu ta tegelikult on. Need hetked on vapustavad, nagu oleks ingel lennanud läbi toa. Siis mõistame, et ehkki igapäevaselt see välja ei paista, teavad nad kõike ilmakorraldusest ja mõistavad ilu ning elu sügavusi. Siin ei ole kunagi päris selge, kes keda õpetab. Iga inimene teeb seda, mida oskab ja suudab. Kõik on võrdsed ja väärtuslikud.”
Katarina tuli selleks, et jääda
Katarina vanemad on pärit Ida-Preisimaalt (isa praegusest Poolast ja ema praegusest Kaliningradi rajoonist). Lapsepõlves märkas ta, et vanemate keel on teistsugune kui teistel sama kandi inimestel. „Arvan, et sellega on seletatav mu varajane tung Ida-Euroopa poole. Käisin Pforzheim’i Waldorf koolis, kooli ajal hakkasin laulma kohalikus kirikukooris, kus jätkasin laulmist kuni Saksamaalt lahkumiseni. Sealses kooris laulmine oli mu elu üks tähtsamaid ülesandeid ja ma olin lõpmata tänulik võimaluse eest saada osa suurepärasest muusikast ja heliloojate loomingust. Laulukooris märkasin vahel, kui ma mõnikord haigena proovis käisin (kord oli väga range, puududa ei tohtinud), et pärast laulmist olin tunduvalt tervem. Siis otsustasingi muusikateraapiat õppima minna. Esialgu õppisin ravipedagoogikat Šotimaal ja muusikat Hollandis ja edasi juba muusikateraapiat Berliinis. Siis töötasin viis aastat ühes Camphilli koolis Hollandis.
Kaks aastat pärast Berliini müüri langemist kuulsin Camphilli küla rajamisest Eestis. Siin tegelesid juba Tiia Espe, Ester Lepik, Tiit Timmerman ja Kaja Salum küla rajamisega. Neile abiks olid inimesed Norra Camphilli Külast, Vidaråsenist. Pahklasse kolisin oktoobris 1992 ja siin ma nüüd olen,” on Katarina üleni üks suur ja soe naeratus.
