Hea tahte saadik Katarina Seeherr

Katarina on õppinud muusika­terapeut, aga eelkõige Pahkla Camphilli küla Tamme maja pe­renaine, kes tegeleb ka küla kul­tuurielu ja küünlatöökojaga.

Meie juurde Kohilasse saabus ta Margit Engeli kutsel 1992. aastal, et aidata Pahklasse Eesti esimene Camphilli küla ehitada. Ehitas­ki koos paljude teiste vabatahtli­kega. Rohkem Camphilli külasid Eestis pole. Sarnased (pakuvad samuti kogukonnas elamise tee­nust) on Kati kodu ja Maarja kü­la Tartumaal.

Pahklas Camphillis käib tih­ti külalisi. Katarina tunnistab, et mõnikord on elanikud nurise­nud, et „mis vaatamisväärsus me oleme, kuid tegelikult on küla­lised omakorda meie vaatamis­väärsused”, naerab ta. „Palume neil endast rääkida -kust nad tulevad ja mida teevad. Inime­sed toovad meile sõnumeid laiast maailmast, kuhu meie ei ole veel pääsenud.”

Külas on püsielanikke seitse­teist, kokku on seal tegutsemas 30 inimest, neist kaks vabataht­likku. Kahe vabatahtliku kohad on veel vabad, külarahvas ootab neid, kes tahavad siin kogukon­nas töötada. Vabatahtlikuks tul­lakse reeglina aastaks ja sel ajal elatakse kohapeal peremajades. Vabatahtlikud aitavad kaasa kõi­kides elu valdkondades, ühesõ­naga – teevad kõike, mida teevad ka külaelanikud.

„Kui tegime kaastööd Eu­roopa Vabatahtliku Teenistuse­ga, tunti meie vastu palju huvi, sest meie juures saadakse mit­mekesiseid kogemusi. Noored õpivad loomi talitama, lüpsma, meiereis töötama jne. Nad käi­vad läbi terve aastaringi põllu­majanduses ja saavad seejuures hindamatuid kogemusi külaela­nikega suhtlemisel. Saavad aru, mida tähendab teistega arvesta­da, õpivad, kuidas tuleb ennast muuta, et täisväärtuslikud vas­tastikused suhted tekiksid ja püsiksid „See on varandus kogu eluks,” rõhutab Katarina, kes sai samuti elu muutva kogemuse oma esimesest Camphilli külast. „Enne olin väga kartlik, hoidsin omaette ja eelistasin mitte suhel­da võõraste inimestega. Pärast kolme aastat ravipedagoogika se­minari Camphillis Šotimaal olin täitsa teine inimene, ma ei kart­nud enam midagi, olin palju ene­sekindlam ja kogenum.”

Välismaalastel läheb 3-4 kuud sisseelamiseks ja keeleõp­peks, siis hakatakse tasapisi suht­lema ja parasjagu siis, kui aasta hakkab täis saama, on neist saa­nud tähelepanelikud kaaslased ja asjatundlikud abilised. Eestlas­tega on võimalik leida ka indivi­duaalseid lahendusi nii, et kee­gi käib siin kaks päeva nädalas abiks ja elab kuskil lähikonnas, nt Kohilas. Praegu kohe oleks va­ja üht abilist töökotta. Kõige täht­sam on aga tahtmine – inimene peab tahtma siin töötada ja siin­sete elanikega suhelda ja siinset elu jagada. „Mitte ükski psühho­loogia stuudium ega kool ei anna seda kogemust, mida tudengid saavad siin, reaalses maailmas reaalsete inimestega suheldes,” on Katarina veendunud.

Katarina elutöö on pak­kuda inimväärset elu

„Pahklas on täiskasvanud eri­vajadustega inimeste kodu, kol­mandikul neist on kuskil va­nemad, teised on lastekodust. Igaühel on oma tuba ja oma luba. Igapäevaselt on igaühel ka oma ülesanne, päevakava. Siin õpivad nad jõudumööda elus hakkama­saamist ja enesekindlust. Näiteks, kuidas rahaga ümber käia ja poes sisseoste teha.

Samas on siinne elu osadele meist justkui töö, mis kestab 24 tundi. Inimene väsib väga kiires­ti, kui mõtleb ainult sellele, mi­da ta peab füüsiliselt iga päev ära tegema. Kui aga mõelda sellele, miks sa seda teed ja kuidas see aitab neid inimesi, kellega koos sa töötad, on tunne nagu lendak­sid. Siin ei saa olla kasvataja, ole-me edukad, kui suhtume küla­elanikesse nagu oma sõpradesse. Pead aktsepteerima neid sellise­na nagu nad on. Vahel, kui vari, mis katab kinni osa nende mõt­temaailmast, hetkeks kaob, ava­neb silmapilguks inimene, na­gu ta tegelikult on. Need hetked on vapustavad, nagu oleks ingel lennanud läbi toa. Siis mõista­me, et ehkki igapäevaselt see väl­ja ei paista, teavad nad kõike il­makorraldusest ja mõistavad ilu ning elu sügavusi. Siin ei ole ku­nagi päris selge, kes keda õpetab. Iga inimene teeb seda, mida os­kab ja suudab. Kõik on võrdsed ja väärtuslikud.”

Katarina tuli selleks, et jääda

Katarina vanemad on pärit Ida-Preisimaalt (isa praegusest Poolast ja ema praegusest Kali­ningradi rajoonist). Lapsepõl­ves märkas ta, et vanemate keel on teistsugune kui teistel sama kandi inimestel. „Arvan, et sel­lega on seletatav mu varajane tung Ida-Euroopa poole. Käisin Pforzheim’i Waldorf koolis, koo­li ajal hakkasin laulma kohalikus kirikukooris, kus jätkasin laul­mist kuni Saksamaalt lahkumi­seni. Sealses kooris laulmine oli mu elu üks tähtsamaid ülesan­deid ja ma olin lõpmata tänulik võimaluse eest saada osa suure­pärasest muusikast ja heliloojate loomingust. Laulukooris märka­sin vahel, kui ma mõnikord hai­gena proovis käisin (kord oli vä­ga range, puududa ei tohtinud), et pärast laulmist olin tunduvalt tervem. Siis otsustasingi muusi­kateraapiat õppima minna. Esial­gu õppisin ravipedagoogikat Šo­timaal ja muusikat Hollandis ja edasi juba muusikateraapiat Ber­liinis. Siis töötasin viis aastat ühes Camphilli koolis Hollandis.

Kaks aastat pärast Berliini müüri langemist kuulsin Camp­hilli küla rajamisest Eestis. Siin tegelesid juba Tiia Espe, Ester Lepik, Tiit Timmerman ja Ka­ja Salum küla rajamisega. Neile abiks olid inimesed Norra Cam­philli Külast, Vidaråsenist. Pahk­lasse kolisin oktoobris 1992 ja siin ma nüüd olen,” on Katarina üleni üks suur ja soe naeratus.