Prangli saare hülgeküttimise traditsioonid
Kütiti viigreid, hallhülgeid ja randaleid. Hülgeid kütiti naha, rasva ja liha saamiseks. Esimesed hülgekütid jõudsid Prangli saarele tõenäoliselt kohe pärast saare asustamist 13.–14. sajandil.
Püügivahendid
Hüljeste küttimiseks kasutati peamiselt harpuuni. Põhivarustuse juurde kuulusid veel pootshaak ja pussnuga. Soomlastelt õpiti pikksuusa ehk tangu kasutamist. 19. sajandi keskel võeti Pranglis hülgepüügil tarvitusele sütikuga rihvelpüssid. Kuigi eestlaetavad püssid olid rasked ja tülikad kasutada, siis nüüd sai hülgeid distantsilt tabada. Rihvleid valmistasid kohalikud saare sepad. Esimese maailmasõja ajal hakati hülgejahil kasutama vintpüsse. Moodsate relvade ja mootorpaatide kasutuselevõtt tõrjus 1930ndatel kõrvale arhailised püügiviisid. Püügile mindi järjest kaugemale ja üha suuremate paatidega. Ühe reisi jooksul tapetud loomade hulk küündis sadadesse.
Püügiajad
Tulenevalt aastaaegadest ning püügivahenditest saab eristada talviseid püügiviise ja jäävabades oludes teostatavaid püügiviise. Talvised püügiviisid (veebruar–aprill) jaotuvad ühepäevasteks retkedeks saare lähedal ja hülgeseltsiga kuni nädalatepikkusteks jahiretkedeks kaugematel jääväljadel. Jäävabades oludes (hiliskevadel, sügisel) jaotuvad püügiviisid rannalähedaseks püügiks ja kaugemateks mitmepäevasteks püügiretkedeks, mida tehti paatidega.
Hülgeselts
Hülgepüügiretk oli ühistöö. Ettevalmistused hülgeseltsi moodustamiseks algasid pärast jõulusid, mil peeti esimesi läbirääkimisi. Selts koosnes reeglina 4–8 mehest, liikmeteks eelistati nooremaid ja julgemaid. Seltsi rühmitumine ja lõplik liitumine toimus iivaknuudil (kolmekuningapäeva õhtul), mil koguneti ühe seltsiliikme juurde, pandi paika tööplaan, jaotati ülesanded ning tehti lõpuks seltsi kinnitamiseks liigud.
Järgnevalt on kirjeldatud, kuidas sadakond aastat tagasi nägi välja pranglilaste hülgepüügiretk.
Varustuse pakkimine
Kui meri oli kinni külmunud, hakati jahiretkeks valmistuma. Esmalt seati korda paat – tavaline merepaat, eistuk või jalastega hülgepaat. Jalasteta merepaadile kinnitati kiilu alla
trou (suusataoline puust abivahend, mis võimaldas paati jää peal edasi lükata). Risti paadi peale paigaldati kohepuud, mis ei lasknud paadil külili kukkuda ja mille otstest mehed paati edasi lükkasid. Paadi kaarte külge seoti veoköied, mille abil paati edasi tiriti. Paadid olid väljastpoolt valgeks värvitud, et need silma ei paistaks.
Paati pakiti järgnev varustus:
- toidumoon
- puud
- tule- ja toidupada, hilisemal ajal priimus koos potiga
- seltsiliikmete rihvlid
- püssirohusarved, rihvlikuulid, hilisemal ajal karbitäis tonge
- tangud (hülgesuusad) ja ümbriskottides valgevarjud
- pootshaagid, hülgerauad
- jääriided
- kiiker ja kompass
- paadi puri
Hülgeküti riietus koosnes harilikest talveriietest (villased püksid, kampsun, särk), seljas lambanahast vest, peal pikk kasukas ja peas lambanahkne müts. Jalas olid kalamehesaapad (jalas sokid ja kaltsud, talla all heinad), varasemal ajal kasutati ka pastlaid. Käes villased labakindad, mille peale pannakse nahkkindad. Hiilimisel pandi riiete peale valged jääriided (müts, särk, püksid).
Püügiretk algab
Kui varustus koos, haarasid mehed veoköitest ja kohepuust ning püügiretk algas. Hülgepüüdjad lükkasid paati mööda jääd või tegid pikemaid püügiretki mitme paadiga – suurema paadiga sõideti jäävaba vett mööda kohale, väiksemaga liiguti mööda jääd edasi. Kui jõuti sobivasse kohta, peatuti ja mindi hülgeid otsima. Üks mees jäeti alati paati valvama, teised läksid igaüks oma suunas. Varustusena võeti kaasa tang, rihvel, valgevari ja harpuuniga pootshaak, seljas olid jääriided.
Harpuuniga jaht
Vahel nähti lumel kaht liikumisteed – seal oli liikunud vana hüljes koos pojaga. Ka hülgepoja nutt võis kütile hüljeste asukoha reeta. Kui kütt oli hüljest märganud, varjus ta esimese jääkrunni taha. Kui ta jõudis hülgele piisavalt lähedale, viskas ta hülgeraua ehk harpuuni vanale loomale pähe. Pärast vana hülge tabamist tapeti hülgepojad. Pojad ei osanud veel kütti karta ja nad hukati pootshaagi või mõne muu esemega pähe lüües.
Esimesed nahad
Väiksema saagi lohistas hülgekütt paadi juurde. Hülge lõuapärasse löödi harpuun ning harpuuni köiest ehk peldist vedades viidi loom paadi juurde. Kui hüljes oli väga raske, kutsus kütt teisi mehi abiks vedama. Paadi juures puistati sisikond välja ja võeti nahk koos rasvaga maha. Pinnad (nahk koos rasvaga) pandi paadis üksteise peale, nahad vastamisi ja rasvapooled vastamisi. Täiskasvanud hülge liha ei jõutud kaugpüügis olles tavaliselt koju kaasa vedada, lihakeha jäeti varestele ja kajakatele või aeti jääaugust alla. Küll aga võeti kaasa noorte poegade liha.
Hülgeseltsis sai esimese hülge tapjast seltsi pealik.
Rihvliga vaanimine
Pärast lühikest puhkust, vaadati taas kiikriga ringi. Kui märgati jääl lesivaid hülgeid, tekkis kohe elevus. Hakkajam ja osavam kütt võttis tangu, laetud rihvli ja valgevarju ning asus hülge poole teele. Algul liikus ta püsti, tangu järel vedades. Hüljestele lähemale jõudes laskus kütt vasakule küljele valgevarju taha tangule ja liikus parema jalaga tõugates loomale lähemale – seda tegevust nimetati vaanimiseks. Liikumine pidi olema hääletu. Ohtu aimav hüljes tõstis pea ja vaatas küti poole, kuid valgevari ei lasknud tal lähenejat märgata, pealegi kandis vaanija valgeid jääriideid. Laskekaugus oli umbes 100 sammu (80–90 m), kuid võimalusel mindi lähemale, et lask oleks kindlam. Sobivasse kaugusse jõudnud, suunas kütt rihvliotsa valgevarju august läbi, sihtis ja tulistas. Lastud hülged viidi paadi juurde, eemaldati pinnad ja jätkati reisi.
Õhtu jääl
Õhtu hakul hakati ööbimiskohta otsima. Kui lähedal oli mõni saar, võis sealt öömaja küsida. Kui oldi kaugemal merel, tuli ööbida väljas. Sageli ööbisid mitu seltsi koos. Ööbimiseks valiti koht, kus jää oli mitmekordseks kuhjunud – see aitas vältida olukorda, kus kütid jää äkilise murdumise järel satuksid jäätükile või jää murdumise tõttu liikuvate jääpankade vahele sattunud paat puruneks. Paat seati jäätükkide abil kindlalt paika. Seejärel söödi, peeti plaane ja mindi paati magama. Kui ruumi ei jätkunud, magati ka paadi varjus jääl – alla laotati kasukas, riidepool vastu jääd.
Hommik jääl
Ärgates olid jäsemed külmast kanged ja mehed pidid kiire liikumise ja kätega vehkimisega endale sooja tegema. Mõnikord keedeti hommikul sooja teed. Varsti hakati jälle edasi liikuma. Tihti kohtuti ka teiste seltsidega. Siis ei tohtinud mingil juhul teisele seltsile oma saagist rääkida, kuna see tõi ebaõnne – mehed luiskasid kokku uskumatuid lugusid ja kinnitasid, et nad pole midagi saanud. Seejärel retk jätkus.
Veresaun
Hülged kogunesid poegimiskohtade lähedale jääkuhjatiste juurde tormivarju ja hoidsid lahti hulga jääreekusid, sulatasid hingeõhuga jääd ja kraapisid sellesse hingamisauke. Hüljes saab olla keskmiselt 7 minutit vee all, pärast tuleb ta pinnale hingama. Kui kütid mõne sellise paiga leidsid, oldi õnnega koos. Kütte märganud vanad hülged kadusid merre. Kiirelt topiti kõik hingamisaugud lumega kinni, üks keskmine auk raiuti aga suuremaks. Kui see oli tehtud, algas hüljeste surmamine. Esmalt tapeti kõik pojad, siis jõudis järg vanade kätte. Kui hülgel hapnik otsa sai, tuli ta suure augu äärde hingama, seal aga varitsesid kütid ja niipea kui hüljes nina välja pistis, lendas harpuun talle pähe või raiuti pootshaak sisse.
Retke lõpp
Hülgepüügiretk võis kesta mitmeid nädalaid, mõnikord kuu või rohkemgi. Pranglilased käisid jahil Kroonlinna all, Tütarsaartel, Soome rannikul ja isegi Botnia lahel. Tagasi koju hakati minema alles siis, kui kaasa võetud toidumoon lõppema hakkas või oli saadud piisavalt hülgeid.
Kui hülged kütitud, asuti koduteele. Iga kütt ootas pikisilmi kojujõudmist. Kodumetsa nägemisel kiirenes ja pikenes samm. Noored poisid ja tütarlapsed jooksid jääle püügimeestele vastu, perenaised panid toidupajad ja kohvikatlad tulele. Kui pereliikmed vastu võetud, hakati saaki korrastama - hülgepinnad rulliti kokku ja seoti nööriga kõvasti kinni. Enamasti pandi need rullidena üksteise peale rannamajasse, kus need seisid turustamiseni.
Hülgerasv
Pindadelt kraabiti rasv maha ja nahk pandi kuivama. Rasvakiht oli umbes 10 cm paksune. Rasva kraapimiseks kasutati Pranglil rasvakaabitsat või nuga ning eraldatud rasv pandi tündritesse. Rasvakihte pakiti ka rullidena mandrile viimiseks. Enamasti viisid pranglilased terved hülgepinnad rullidena Tallinna. Vahel sulatati hülgerasva ka saarel ja turustati sulatatult traanina. Selle eest saadi paremat hinda. Reeglina ei tahetud turustatavat hülgerasva kodus sulatada, sest see haises. Ka ei olnud kodused vahendid selleks küllalt head.
Hülgerasva kasutati:
- naha parkimisel;
- saapamäärdena (segatuna tõrvaga);
- praadimisel (hülgepoja rasv);
- värnitsa aseainena muldvärvi tegemisel, immutusvahendina;
- loomade ravimisel;
- seebi tegemiseks (keetmisel pandi ka loibasid seebirasva hulka). Hülgeseep oli musta värvi ja seda kasutati pesu esimesel pesemisel.
Hülgenahk
Hülgenahad pargiti harilikul viisil. Osa nahku jäeti omale, enamik müüdi Tallinnas. Poegade nahk oli enamasti kollakasvalge, vanematel – halli-mustakirju. Ostmisel eelistati valgeid nahku.
Kodus valmistati hülgenahast saapasääri, tossusaapaid, pastlaid (vanemal ajal tehti pastlaid ka hülgeräbilatest ja -loibadest), püssikotte, jahikotte, rahakotte ja tubakakotte.
Hilisemal ajal tehti hülgenahast kasukaid, mida kanti karv väljapoole. Valmistati ka käekotte, muhve ja mütse. Eriti kenad olnud viigrinahast kasukad ja mütsid.
Hülgeliha
Kiviajal söödi ranniku ja saarte asulates hülgeliha suhteliselt palju. Hilisemal ajal tarvitati hülgeliha söögiks rohkem hülgeküttide perekondades. Eelistati hülgepoja liha, mis olnud väga hea ja sarnanenud maitselt kanalihale.
Hülgeliha soolati, kuivatati ja suitsutati, hilisemal ajal ainult keedeti. Liha soolati astjasse. Soolast hülgeliha kuivatati kerisel, mis andis parema maitse. Hülgeliha keedeti kahes või kolmes vees, maitsestati pipra ja soolaga, ka loorberi ja sibulaga ning söödi koos keedukartulitega.
Nõukogude aeg
Kätte jõudis sõjaaeg ja siis oli merele minek keelatud. Paadid olid konfiskeeritud, hülgepüssid korjati ära. Vanad hülgekütid panid oma tangud, valgevarjud ja harpuunid kuuri alla seisma. Pärast sõda toimus hüljeste küttimine vähesel määral ranna lähedal ja sedagi piiratud tingimustes. Merele minekuks oli vaja piirivalve luba, kaugele ei tohtinud minna, ööseks pidid paadid tagasi sadamas olema.
Kuna hülged tekitasid püüniste lõhkumisega kahju, siis kehtestati 1950ndatel riiklik plaan hüljeste küttimiseks. Nii anti näiteks Prangli saarel püügimeeskondadele kätte relvad ja neil lubati taas kaugema hülgeid püüdmas käima hakata. Plaanijärgne püük toimus traalpaadiga ja hülgeid lasti optilise sihikuga varustatud vintpüssidega.
Hülgeküttimise lõpp
1972. aastal keelustati hallhülge ja 1980. aastal viigerhülge küttimine. Sellega lõppes sajandeid kestnud hülgeküttimise traditsioon Pranglil ja kogu Eesti territooriumil. Tänapäeval taotlevad kihnlased hülgeküttimise kui traditsioonilise elatusala taastamist. Samasugused soovid on ka pranglilastel. Sadakond aastat tagasi leidus hülgekütte pea igast Prangli talust, 1960. aastatel käis hülgeid küttimas ligikaudu 20 meest.
2009. aastal oli saarel veel 4 vana hülgekütti. Vaatamata sellele, et hülgeid ei kütita enam 30 aastat, elavad legendid vapratest küttidest tänaseni.
Raamat Prangli ajaloost
Pikem ülevaade Prangli hülgeküttidest ja teistest Prangli ajalugu puudutavatest teemadest on kajastatud aprillis ilmuvas raamatus “Harjumaa Uurimusi VIII: Prangli”. Kogumik on kuue autori nägemus saare minevikust ja olevikust. Artiklitekogumikus antakse ülevaade saare traditsioonilistest elatusaladest ja kombestikust, analüüsitakse Prangli murret, peatutakse huvitavamatel küsimustel saare minevikust, vaadeldakse Gustav Vilbaste tegevust Pranglil ja võetakse kokku aastatel 2008–2010 toimunud Harjumaa Muuseumi välitööd saarel.
