Tšernobõli aatomielektrijaamas 26. aprillil 1986 toimunud tuumareaktori plahvatuse tagajärjel paiskus õhku tohutu radioaktiivseid isotoope sisaldav pilv. 

Katastroofi ajal valitses Euroopas kõrgrõhkond, mille keskus oli NSV Liidu loodeosas. Soojad õhumassid liikusid aeglaselt Läänemere suunas, jõudsid koos atmosfääri paisatud radioaktiivse saastega 27. aprillil Läänemere äärde ning hilisööks Rootsi ja Soome. 

Lõuna-Skandinaavias kohtusid 28. aprillil soojad õhumassid külmafrondiga, sellega kaasnes radioakatiivseid isotoope sisaldav intensiivne sadu. Koos külmafrondiga liikus ülejäänud radioaktiivne pilv üle Soome, siirdudes seejärel lõunasse.

Minu mõõtmised, mida ma tol ajal avaldada ei tohtinud, näitasid, et ka Tartu ja selle ümbrus polnud Tšernobõli saastest täielikult puutumata. Eriti selgelt oli see määratav pärast maipühi põhja poolt saabunud külma õhuvoolu sademeist.

1987. aastal, andis aga tolleaegne instituudi direktor akadeemik Erast Parmasto mulle ametliku ülesande alustada Eesti seente radioaktiivsuse määramist.