29.04.2011, 10:11
Lastevihkaja Daniil Harms ja puuslik Leonid Iljitš Brežnev
“Lapsi mürgitada on julm, aga midagi ometi peab nendega ju tegema,” kirjutas oma päevikus Daniil Harms, ainuke lastekirjanik maailmas, kes vihkas lapsi.
FOTO:
Daniil Harms vihkas mitte ainult lapsi, vaid ka vanainimesi: “Ma ei armasta lapsi, vanamehi, vanamutte ja aastates arukaid inimesi.” Lisades teisal: “Austan üksnes noori, terveid, lopsakaid naisi. Inimkonna ülejäänud esindajatesse suhtun ma kahtlustavalt.” Harmsi viimase väitega kipun ma nõustuma. Harms rohkem vihkas kui armastas. Ta jälestas ametlikku kirjandust, ja mitte üksnes nõukogulikku, vaid ka enamikku klassikast. Lev Tolstoi loomesse suhtus ta põlastava laitusega. Hindas vaid Nikolai Gogolit ja Aleksandr Puškinit, ent ilkus propagandistliku psühhoosi üle, mida õhutati sovetlikus kirjandusteaduses “vene kirjanduse päikese” Puškini nime ümber. Muide, Harmsi lapsevihkamist võib jälgida näiteks jutukeses “Mind hüütakse kaputsiinlaseks…”, kus öeldakse: “Laste kohta tean täpselt, et neid ei ole vaja mähkida, vaid hävitada. Selleks rajaksin ma linna keskele augu ja viskaks lapsed sinna. Et august kõdunemislehka ei tuleks, võiks selle kord nädalas kustutamata lubjaga üle valada.”