Käeolevas valikus on pildid, mis on tehtud ajavahemikus 2007. aasta sügisest 2009. aasta kevadeni Hiinas, Indias, Tiibetis, Koreas, Pakistanis, Iraanis, Türkmenistanis. Kuid see oleks liiga lihtne... Jah, Uiguuria ehk Ida-Turkestan asub küll Hiina Rahvavabariigi territooriumil, kuid selle piirkonna rahvas ja kultuur eristub muust Hiinast kardinaalselt. Sama lugu on Arunachal Pradeshi ja Nagalandiga, millel on India "emamaaga" üpris vähe ühist. Või Hunza versus Pakistan. Seega üksnes riiginimede loetelu meid reisisihtide mõistmisele palju lähemale ei vii.

Miks just need maad olid reisisihiks?

Lühike, lihtne ja kõige täpsem vastus oleks: ARMASTAN AASIAT. Armastan sealseid mägesid, inimesi, kultuuri, muusikat, uskumusi... Rännud Aasia mägipiirkondadesse - need on mu jaoks sportlikud ettevõtmised, kultuuriekspeditsioonid, inspiratsiooniallikad ja palverännakud samaaegselt.

Mis paneb Sind rändama?

Öeldakse, et mõnel inimesel on reisipisik sees ja teises pole seda mitte. Küllap kuulun esimeste hulka.

Reisipisiku sain külge tudengipõlves, mil käisin igal aastal jalgsi-, jalgratta-, suusa- või mägimatkadel tollase Nõukogude Liidu eri paigus: Tjan-Šanis, Pamiiri-Alais, Taimõri poolsaarel, Valge mere ääres, Kamtšatkal ja mujal. Hiljem tulid juba kontsertreisid koos ansambliga Vitamiin. Ja veelgi hiljem, kui raudne eesriie kerkis ja riigipiirid polnud enam taksituseks, oli reisikirge võimalik rahuldada juba vastavalt spetsiifilisematele soovidele ning muuhulgas osa võtta grandioossetest reisiprojektidest, nagu "Rolling Estonians", "Siiditee Tuur 2007" ja "Arktika-Antarktika 2010".

Aga ikkagi miks? Kindlasti on põhjuseid mitu. Esiteks, soov aeg-ajalt eemal viibida ülemäära tsiviliseeritud Euroopast, soov veeta aega väljaspool mobiili- ja e-levi. Teiseks soov tundma õppida võõraid eksootilisi rahvaid, kultuure, muusikat. Ja kolmandaks veel mõned väga isiklikku laadi põhjused, mida ma ei soovi avalikult lehelugejatega jagada. Antagu mulle andeks, peab ju igaühele jääma miski, mis on avalikkuse eest varjul.

Reisid ja Su looming - millised on seosed?

Reiside ja loomingu teema võiks jagada üldjoontes kaheks. Helilooja töö on juba selline, et seoses teoste ettekannetega tuleb ikka mitu korda aastas reisida kord kaugemale, kord lähemale. Nõnda on tulnud käia Jaapanis, Venemaal, USAs, Rootsis, Saksamaal, Lätis jne, aga mitte ainult, muusika esitustega seoses tuleb vahel ette võtta ka Tartu, Pärnu või Jõhvi tee.

Miks peab helilooja mõnikord ise kohale sõitma, ta on ju oma töö varem teinud, teos on ju lõpetatud? Jah, tunnistagem, ka heliloojad on inimesed ja teatud edevus on omane meilegi. Näha saalitäie publiku ovatsioone, kummardada, vastu võtta lilli, nautida kiiduavaldusi, jagada autogramme - see kõik on ju väga tore ja ahvatlev, aga mida aeg edasi, seda vähem oluline see näib olevat. Eelkõige sõidan kohale proovide pärast. Parema kunstilise tulemuse nimel on autori otsene kontakt dirigendi, orkestrantide või lauljatega äärmiselt vajalik, seda eriti esmaettekannete puhul.

Ütlesin eespool, et selle teema võiks jagada kaheks. Mis on siis see teine pool? Nimelt, paljud mu teosed, võimalik isegi, et parimad teosed on valminud väljaspool Eestit. Näiteks "Supreme Silence" ("Ülim vaikus") ideeline kontseptsioon kujunes eemal linnakärast, Tiibeti kloostrimüüride vahel, "Green Tārā" ("Roheline Tārā") valmis seilates mööda Lõuna-India jõgesid, "A Chant of Bamboo" ("Bambuse laul") telgis Keenia savannis, "Call of Sacred Drums" ("Iidsete trummide kutse") rännates mööda ajaloolist Siiditeed.

Kahtlemata on kodusest argipäevast ning rutiinsetest tegemistest eemal olles võimalik rohkem loomingusse süveneda ja sellele täiega pühenduda, aga kindlasti pole kauged maad tähtsusetud ka otsese inspiratsiooniallikana.

2011 ida muusika festival Orient on saanud tõuke rändudest paljudesse Aasia maadesse. Järelikult on reisidel ka palju kokkupuuteid muusikaga?

Tõepoolest, nii on see nüüd - aastal 2011 - ja nii on see olnud ka varem. Näiteks eelmine Orient kandis alapealkirja "Siiditee sõnum" ja oli kõige otsesemalt seotud Siiditee ekspeditsioonil kogetu, nähtu ja kuulduga. Tänavused esinejad on pärit Bhutanist, Pakistanist, Süüriast, Aserbaidžaanist, Türgist, Indiast, samuti Ladakhist ja Arunachal Pradeshist. Kaks viimast on piirkonnad, mis küll kuuluvad tänase India riigi koosseisu, kuid millel on "päris" Indiaga väga vähe ühist.

On üsna loomulik, et festivali kunstilise juhina olen kõigis neis maades viibinud ning paljude muusikutega isiklikult kokku puutunud. Kui on soov festivalile kutsuda autentseid esinejaid, siis tuleb ikka ise kohale minna ja need üle vaadata-kuulata, sest kõige ehtsamad külamuusikud pole tavaliselt seotud rahvusvaheliste agentuuridega, neil pole mänedžeri ega kodulehekülge.

On äärmiselt hea meel, et maailmas on alles rahvamuusikuid, kelle muusika on ikka veel üksnes MUUSIKA , mitte toode ega kaubaartikkel.

Kas Sa kollektsioneerid ka idamaised muusikainstrumente? Kui jah, siis milliseid? Kas mängid ka ise mõnda neist?

Mul on mõningaid pille, mille algseks koduks on India, Tiibet, Nepal, Bhutan, Kambodža, Birma, Indoneesia, Jaapan. Mu keel ei paindu nimetama seda siiski kollektsioneerimiseks, sest tegemist pole kogumiskirega.

Enamik pille ei ripu mu stuudioseinal ega paikne klaaskapis museaalidena, vaid nad on praktilises kasutuses. Kasutan üsna sageli tānpūrāt, saates sellel India muusikuid, plaadistustel olen kasutanud mitmeid löökpille. Jaapani nagado- daikode paari muretsesin endale ajal, mil kirjutasin parajasti teost taiko-ansamblile ja sümfooniaorkestrile. Tiibeti pillid - drilbu ja damaru - on mu jaoks pigem rituaalesemed, mille kasutus piirdub peamiselt budistlike praktikatega.

Loomulikult pole võimalik mängida kõiki neid pille professionaalsel tasemel, aga mõnikord pole virtuoosne pillikäsitsus isegi sedavõrd oluline, teatud puhkudel on palju tähtsam pilli eksootiline tämber, kogu teosele võivad anda teistsuguse värvingu kasvõi paar üksikut lööki vastu Birma päritolu gongi.

Mida oled enda jaoks leidnud idamaade muusikas?

RAHU. Shanti.  

Tätoveeritud näoga sõjamees-skalbikütt Konyaki külas India-Birma piiril (Nagaland)

Peeter Vähi fotonäitus "See on Aasia"

Rannarahva Muuseumis 4.-31. mail 2011. Koostöös festivaliga Orient ja Euroopa Kultuuripealinn Tallinn 2011ga.

Helilooja Peeter Vähi on 15 aastat hobi korras tegelenud fotograafiaga. Tema fotod ripuvad mitmete näitusesaalide seintel, samuti on nad leidnud kasutamist paljudes raamatutes, ajakirjades, ajalehtedes, CDbuklettides, plakatitel, teleprogrammides, DVDdel, veebis jne. Tundub, et asi on väljumas harrastusfotograafia piiridest.

Peeter Vähi armastatuimad objektid on mägised ja jäised maastikud, kloostrid ja pühakojad, muusikud ja pillid, näod... Näituste pealkirjad kõnelevad iseenda eest: "Planeedi nägu", "Budismi tuhat nägu" (koos Tiit Pruuliga), "Homo Sapiens 2009", "Siiditee" ning hetkel ettevalmistamisel olev "Arktika-Antarktika 2010".

Peeter Vähi pildistab nii filmi- kui ka digikaameratega, käesoleva näituse fotod on tehtud Canoni kaamerate ja optikaga. Välditud on hilisemat arvutitöötlust ning digitaalseid efekte, Photoshopi abi on kasutatud diskreetselt vaid mõne pisidefekti eemaldamisel ning piltide vormistamisel vajalikku formaati.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid