Inimestel on huvi ajaloo vastu
Põnev ekskurss algas juba aastast 1564, mil vakuraamatus märgitakse Väätsa küla - Dorf Wetze. Pärast Väätsa maade käest-kätte andmisi võib V.Praosti väitel mõisa ajaloo alguseks siin pidada kinnistamist 1621. aastal, mil Rootsi kuningas Gustav II Adolf annab mitmed maatükid Magnus Neurothile „truu teenistuse eest Liivimaa sõjas poolakate ja moskoviitide vastu". Ja nii möödusid kaks tundi linnulennul põnevat informatsiooni ammutades.
Osadele kuulajatele olid mõned faktid tuttavad või leidsid kinnitust, kuid väga palju oli uut ja kindlatele dokumentidele toetuvat.
Kindlasti on mitmed lugejad kuulnud Väätsa mõisast pärit kunstnikust Nikolai Baranoffist, kelle üks kirikutele valminud maalidest kaunistab Paide kiriku altarit. Viimase aadlikesuguvõsa parunitest on seni teada olnud tegevus sõjanduses. Kuid seda, et esimene Väätsa mõisa omandanud Seidlitz (Carl Johann) oli 19. sajandi esimesel poolel Eestis ja Peterburis tuntud ja tunnustatud arst, oli küll üllatuseks. Suurepärase sõja-meditsiinilise karjääri eest on vene keiser Nikolai II omistanud talle ka teenistusaadli tiitli.
Üllatus oli ka see, et Carl Johann von Seidlitzi võib pidada Charles Darvini evolutsiooniteooria propageerijaks Peterburis, Eestis ja ka Euroopas, kirjutades ka esimese sellekohase raamatu. Loodusuurijate Seltsi presidendina tegeles ta Eestis veel mitmetel aladel, näiteks korraldas ta Eesti- ja Liivimaa üldloodimise, mille tulemusena saadi teada tänaseni kehtiv Suure Munamäe kõrgus.
Suur tänu Valdo Praostile tehtud uurimiste ja huvitava ettekande eest. Kuna mitte kõik ajaloodokumendid pole veel läbi vaadatud, võib juhtuda, et põnevat teavet on olemasolevale veel lisandumas. Neile, kes sel korral meiega ühineda ei saanud, võib lohutuseks öelda, et V.Praost on lubanud samal teemal esineda ka kevade lõpus. Kindlasti teavitame sellest vallalehe vahendusel.
Veel teinegi huvitav kohtumine ja mõisaaja meenutamine leidis aset märtsikuu lõpus, mil Eesti Genealoogia Seltsi Järvamaa osakond kogunes oma koosolekut läbi viima Väätsa mõisa, et kuulata Selma Nurkliku meenutusi ja lapsepõlve mälestusi Väätsa mõisast.
Kuigi tänaseks juba 90-aastane proua Nurklik oli viimase mõisniku siinoleku ajal veel plikaohtu, mäletab ta toonast elu-olu tänu vanemate ja sugulaste mälestustele ja säilinud fotodele. Saalisviibijad said ettekujutuse mõisahoonete paiknemisest, siin töötanud ametimeestest ning ruumide paigutusest ja kasutusest.
Elevust tekitas kaasavõetud mõisaproua filigraankäevõru, mille Selma Nurkliku ema oli saanud proualt kingituseks kohusetundliku töö eest. Samuti olid näitamiseks kaasas vanad postkaardid.
Mõlemal päeval jäi kõlama mõte, et vanadel fotodel, dokumentidel, esemetel on igavene väärtus, mis aastatega tõuseb. Sahtlinurgas või albumis olev vana pilt võib olla oluliseks informatsiooni kandjaks, samuti näiteks varasemate aegade kommetest, moest. Kui teil, head lugejad, on kodus kasutuna tunduvaid fotosid, dokumente, esemeid, mida plaanite ära visata, siis näidake neid enne ajaloohuvilistele. Vahel võib ühe jaoks tarbetu olla teisele oluline. Ka Väätsa mõisa on plaanis teha ajalootuba. Ehk võiks selliste asjade paik olla just seal, kas siis klaasi all vaatamiseks või kappides säilitamiseks.
