“Üks käepärasemaid tänapäevaseid ehitusmaterjale on kipsplaat, mida on lihtne tapeediga katta ning veidi keerulisem ilusa värvikorra alla saada,” selgitab ta.

“Kindlasti ärge hoidke kokku pahteldamise pealt! Kasutage kolme pahtlit ning ärge lootkegi vähemaga korralikku tulemust saada. Alla läheb kauem kuivav jäme pahtel, siis keskmine pooride täitmiseks ning lõpuks viimistluspahtel.

Tapeetimise puhul ei pea olema tulemus võib-olla nii sile kui värvimise puhul, sest tapeet andestab mõned pahtelduse ebatäpsused, mida värv ei andesta.”

Küsi nõu asjatundjatelt

Pootsmaa lisab, et viimistlemise juures pole vahet, kas tegijaks on amatöör või professionaal – toode ise peab olema kvaliteetne ja õige!

“Kui ise ei tea ja internetiavarustes pole mahti ringi vaadata, küsige nõu müüjatelt. Pole mõtet teha asja poolikult, et hiljem rohkem makstes seda üle hakata tegema. See on juba liigne raha ja aja kulutamine. Kui sein on pärast kolme korda värvimist kole, siis viienda värvikihiga muutub see veel koledamaks.”

Nõukogudeaegse kipsplaadi puhul oleks see spetsialisti sõnul mõttekam üldse seinalt maha võtta ja uuega asendada – kas kipsplaadi või mõne muu materjaliga.

Kui kipsplaat on uus või eelmise värvikihi all terve, võib pärast pahteldamist seinale kas tapeedi liimida või värvi kanda.

Erksavärvilise seina puhul peab kipsplaadi alguses üleni valgeks värvima, muidu võib pahtel jääda värvi- või tapeedikihist läbi kumama. Samuti peaks tumeda seina soovi puhul kasutama tumedat kruntvärvi.

Ülevärvimise puhul jälgige, et vana värv oleks ilusti tasane ning kinni. Pragude ja koorumise puhul tuleb pahtlilabida ja pahtliga veidi vaeva näha.

Kui on teada, et eelmine värv sai seina pandud kruntvärvita, kipub sinna niiskus vahele tungima ning järgmist värvikihti lahti lööma.

Ära eira ehitusreegleid

“Võib-olla liiga kergekäeliselt lüüakse vahel kipsplaat seina, selle asemel et mõelda teiste lahedate materjalide peale. Aga samas – seda “lahedust” ja omanäolisust ei tohiks olla liiga palju, sest siis pole see enam ilus. Tasub olla ettevaatlik,” annab Pootsmaa nõu.

“Sisekujundajal on oskus sobitada kokku palju kummalisena näivaid asju, mis lõpuks jätab suurepärase mulje. Kui koduehtija paneb kokku palju ilusaid asju ja kui neid liiga palju saab, võib tulemus tulla midagi muud kui loodetud.”

Ka ehitusest võiks teada veidi põhjalikumalt. Näiteks kipsi, soojustuse ja krohvi alt välja tulevad vanad puitseinad on ilusad, aga kostavad kindlasti rohkem läbi. Välisseina puhul võivad need hakata rohkem külma tuppa laskma.

Vähetähtis pole teada, et krohvi, selle all oleva puitsõrestiku ning puitseina seest naelakeste kättesaamine on suhteliselt aeganõudev töö.

Kivi viimistlemise mõttekus oleneb samuti soojustusest. Vana soojustuse alt välja ulatuv tellis toetub tavaliselt vundamendile ja katuse alla ulatudes tekitab külmasilla. Seega võib olla praktilisem telliskivisein siiski soojustusega katta.

Kui aga on soov värvida siseseina, peab teadma, et telliskivi värvimisel jääb värv reeglina erinev tellise ja poorse mördi koha pealt. Tellissein tuleks alguses kruntida ja siis värvida vesialusel värvidega. “See töö on raske, sest vuukidesse värvi saamine võtab palju aega,” tunnistab spetsialist. “Ja värvida tuleb vähemalt kaks korda.”

Professionaalid ei soovita kunagi värvida seinu valgeks, kuna see ei pruugi jääda nii ilmekas kui teised toonid ning toob esile ka kõik vead. Samal põhjusel on eelistatum matt värv.