Paemurru Karikas: ratsutamisvõistlus, mille suursponsoriteks on kohalikud pensionärid
„On jah nii, et pensionärid toetavad,“ kinnitab võistluste korraldaja, 69aastane Linda Leemets. „Üks inimene annetas kahe kuu pensioni, teine ühe kuu oma. Neid, kes 100 euroga toetasid, oli mitu.“
„Mina võin toetada küll, mul jääb raha üle,“ põhjendab annetuse tegemist Leemetsa mõttekaaslane ja hea abiline, samas külas pensionipõlve ja talu pidav Luule Lippus.
Eesti hobune külaelu vankri ees
Lisaks rahalisele toetusele lõid külaelanikud juba teist aastat järjest toimuva ratsutamisvõistluse korraldamises kaasa muulgi moel: keetsid suppi, küpsetasid kooki, ehitasid takistusi, märkisid rada maha, tantsisid line-tantsu ning kutsusid kaasa lööma ka kaugemal elavaid sõpru-sugulasi. Paemurru Karikas on ainus ratsutamisvõistlus Eestis, kus sümfoonikud kohal – publikule esines keelpillikvartett Tartust. Seda tänu hobusetalli läheduses elavale Maie Eerojale, kelle tütar Vanemuise teatri sümfooniaorkestris esimest viiulit mängib.
Kaunid ja omanäolised takistused mõtles välja ja suures osas ka teostas Linda Leemetsa tütre-tütar Merit Tõkke. Rajameistriteks olid Veljo ja Külliki Sinikas. Võistlusplatsi kaunistas lilledega Linda tütar Janne Leemets. Inimene, kellele igas olukorras toetuda saab, on Linda vend Jürgen Vilu. Ka Kasper Oper on alati abikäe ulatanud. „Need on vaid mõned nimed, abimehi on palju rohkem. See võistlus on meie kõigi ühine pingutus ja koostöö,“ räägib Linda.
Ja kohalik rahvas oskab neid pingutusi hinnata. „Teist nii suurt üritust siinkandis polegi,“ tõdeb Külaseltsingu JÄRÄVI (seltsingusse kuuluvad Jälevere, Rääka ja Vihi küla – toim) esinaine Külli Tirmaste. Kõik ümberkaudsed inimesed on teretulnud. Ja tullakse ka, kogu perega. Ka need, kes hobustest suurt ei tea, tulevad kohale – meeleolu nautima.
Linda Leemetsa arvates peaksid eestlased aru saama, et eesti hobune on meie rikkus. Ka teised kohalikud tõud – eesti raskeveohobune ja tori hobune – on prouale armsad, kuid eesti hobune on eriline, tema on põline. „Ma tahaks, et see loom eesti inimese südamesse jõuaks.“
Võistlusel olid kavas parkuurid nii eesti hobustele kui avatud klass kõigile teistele.
Hobune päästis radikuliidist
Hoolimata sellest, et pensionile jäämisest juba mitu head aastat möödas, käib Linda Leemets ka ise vahel ratsutamas. „Mina võin julgelt öelda, et hobused tõid mulle tervise, nii ihulise kui hingelise,“ räägib ta. Kui selg valu kipub tegema, ronib proua Linda sadulasse ja mõne aja pärast pole enam kummardamisega probleeme – radikuliidivalu on nagu peoga pühitud.
Hetkel on Leemetsa tallis 19 suksut, neist enamik eesti tõugu hobused. Teiste seas on ka kaks tunnustatud sugutäkku. Lapselaps Merit on see, kellele mõeldes vanaema hobuseid kasvatades rabeleb.
Ratsutamisvõistlus väikeses külas on midagi hoopis enamat kui sport. Luule Lippuse sõnul on see koht, kus noored – nii hobused kui lapsed – saavad end esimest korda proovile panna. Lisaks kultuur, külaelu ja ajalugu, osake pärandkultuuristki.
„Oeh, sihuke melu oli …,“ sõnab proua Linda eilset meenutades veidi väsinud, kuid samas õnneliku häälega. „Kui vanajumal päevi ja jõudu annab, toimub võistlus ka järgmisel aastal."