Kõigepealt eelnenust Mart Laari mõtete läbi. 1940. aastal okupeeriti Eesti, järgnes punane terror, küüditamine, mille aastapäeva just tähistasime... Sõja alguseks oli sellega kujunenud paradoksaalne olukord: kui ligi 700 aastat, alates ristirüütlitest kuni balti-saksa mõisnikeni oli rõhumise all olnud eesti rahva jaoks vaenlaseks sakslane, siis pea ühe aastaga oli suure osa rahva meeltes selleks muutunud venelane ja päästjaks hoopis sakslane. Nii absurdne kui ka see ei tundu, ootasid päris paljud sõja algust, lootuses vabaneda nõukogude võimust ja terrorist.

Hitleri välksõjaplaanis ei olnud algselt Eesti suunda. Arvati, et Eestis paiknevad ebaolulised nõukogude sõjajõud ja loodeti alade vabanemist automaatselt. Kogu tähelepanu ja sõjajõud (armeegrupp Nord) paisati peasuunas, tollase Leningradi vallutamiseks. Plaan oli hulljulge ja üles ehitatud kiirusele. Esimesed nädalad see toimis: Saksa 18. armee vallutas juba nädala lõpuks Leedu ja Läti.

 Kuid siis hakkas selguma plaani "Barbarossa" nõrkus. Tegelikult oli ju Nõukogude Liit valmistunud samuti sõjaks ja läänepiiri äärde koondanud väga suured sõjajõud. Nendest, mis jäid otse peasuundade ette, sõideti küll üle, aga kõrval, nagu ka Eestis, jäid need ju purustamata.

 Konverentsil tõi M. Laar näiteks soomusjõudude vahekorra. On levinud seisukoht, et Saksa armeel olevat olnud tankide osas sõja algul suur ülekaal. Tegelikult see nii ei olnud - juba siis olid olemas hiljem kuulsaks saanud vene tankid T-34 ja neid oli täiesti piisavalt, nii oli ka muu lahingutehnikaga. Nõukogude poole probleem oli ikkagi vastase löögi ootamatus ja kiirus ning selles, et inimesed ei olnud valmis - väga paljud jooksid esimestel kuudel üle, komandörid olid kogemusteta jne.

 Kui selgus suurte väeüksuste olemasolu Eestis, peasuuna tiival, muutis see sakslaste väejuhatuse närviliseks. Teiseks põhjuseks, miks eraldati peasuunast 26. armeekorpus, oli lootus piirata umber ja purustada lõplikult Balti laevastik, mis oli esimeste sõjanädalate rappimise järel asunud oma viimasesse tugipunkti Paldiskis.

 Alahinnates ikkagi siin paiknevaid nõukogude vägesid, tehti Eesti vallutamine ülesandeks 18. armee 26. armeekorpusele, kuhu kuulusid kaks diviisi, 61. ja 217. jalaväediviis. Esimene saadeti üle Võru Tartu suunas, teine Tallinna suunas. Takkajärgi tarkusena on arvatud, et oleks toona vähemalt üks diviis rohkem eraldatud, võinuks tulemus olla hoopis teine...

Kahe diviisi vastas oli nõukogude 8. armee, mille sõjajõud ületasid erinevatel andmetel 3...5 korda sakslaste oma. Eriti masendav oli ülekaal õhus (M. Laari hinnangul absoluutne), sest nii 8. armee kui ka Balti laevastiku õhujõud paiknesid siis Eestis. Ometi liikusid sakslased hoogsalt edasi.

 3. juulil vallutasid eelväed Kilingi-Nõmme ja juba 8. juulil Pärnu. Kuigi Pärnu sild oli mineeritud, ei jõutud seda sakslaste tuleku kiiruse tõttu isegi õhku lasta. Nii kukkus läbi nõukogude vägede kava Pärnu jõest tekitada kaitseliin. Samuti oli sakslaste liikumine nii kiire, et ei jõutud isegi edastada armeestaapi Tallinnasse täpsemat infot ründavate saksa vägede suuruse kohta. Tegelikult oli see ju võtmeküsimus. Eelväeks oli suhteliselt iseseisev ja mobiilne väeosa, mida vaenlase kannul püsimiseks ja nendega lahingukontakti hoidmiseks tugevdasid teiste väeliikide üksused.

 Selline eriüksus oli ka Tallinna suunas tungiv oberst W. Ullerspergeri jalgratturite pataljon, mis koosnes mootorratturite ja jalgratturite kompaniist, 217. jalaväediviisi poolt tugevduseks antud tankitõrjeidivisjoni (soomukid) ja õhutõrje-divisjoni osadest ning neid teenindavatest üksustest, kokku 500...800 meest. Pärast Pärnu vallutamist otsustati hulljulgelt liikuda edasi, kusjuures hajutati veelgi oma jõude Türi suunas. Edasi Hans Põldoja materjali põhjal.

 Pärnu ajaleht Uus Elu 3. augustist 1941 vahendas toimunut sakslaste rindelehest "Die Felt": "Märjamaa on kaardil ainult väikene, tähtsusetu kohake, ilus, võib öelda peaaegu idülliline küla heledaks võõbatud majadega. Kui saabusime Pärnu, polnud me sellest kohast kuulnud veel midagi, isegi veel mitte nime, siin teatati meile ainult, et osa eelvägesid on läinud Märjamaa suunas Tallinna poole. Pärnus olles polnud meil aimugi, et Märjamaa on koht, millist mäletame hiljem veel mitu aastat."

 9. juulil kell 15.30 sisenesid saksa väed esimest korda Märjamaale. Elanikkond ja metsavennad rõõmustasid, tõmmati vardasse sini-must-valged lipud. Tallinnas algas paanika: sakslased on 60 km kaugusel! Nõukogude funktsionäärid hakkasid kiiruga kohvreid pakkima, nõukogude 8. armee juhtkond alustas "musta maa" taktika elluviimist. Sakslastele saadeti vastu suured (M. Laari hinnangul 5... 10 korda ületavad) jõud, mille tuumikuks Tallinna lähistel rannakaitsel olnud 16. laskurdiviis.

 Esimesed saksa mootorratturite üksused hargnesid Haimre mõisa, jõudes välja ka Vaimõisa, Sipa ja Kasti külani, kasutades ära seni kaitses olnud nõukogude 10. laskurkorpuse korratust taganemisest katmata jäänud Vändra-Rapla ja Pärnu-Märjamaa-Tallinna suunda piki Pärnu maanteed.

 Esimene kokkupõrge toimus 9. juuli õhtupoolikul, kui Sipa poole liikunud kolmest mootorrattast koosnenud rühm sattus kokku Punaarmee 249. laskurpolgu eelväega. Toimus tulevahetus. Üks sakslaste mootorratas sai viga ja süttis põlema. Haavatud sakslane varjas end ühe talu lakas kuni Märjamaa uuesti vabastati.

 Järgneb