“Pereinstinkt” — nagu antiiktragöödia
Filmi “Pereinstinkt” režissöör, 33aastane Andris Gauja, õppis filmindust Riia kultuuriakadeemias, olles enne omandanud ülikoolis diplomi politoloogias.
Operaator, 29aastane Aleksanrs Grebnevs, on Andris Gauja koolivend kultuuriakadeemiast, tema on ennast täiendanud Saksamaal. Koos on nad varem teinud dokfilmi “Viktor”, mis jutustab vähihaige mehe võitlusest oma elu eest.
Ka 2010. aasta sügisel esilinastunud “Pereinstinkti” peategelane peab võitlust, et ebameeldivast olukorrast välja rabelda.
Andris Gauja: “Olen töötanud teleajakirjanikuna ning teadsin selle filmi tegelasi ja nende lugu, kuid möödus aastaid, enne kui ma neist filmi tegema hakkasin.”
Kõige lihtsam — selg pöörata
“Pereinstinkti” peategelased on õde ja vend — Zanda ja Valdis –, kes elavad kokku ja neil on kaks last. Laste sünnitunnistusel pole Valdist nende isana märgitud, sest tema ja Zanda (laste ema) teavad, et nad on tegelikult õde ja vend. Aga kuna mõlemad kasvasid üles lastekodus, siis polnud neil aimugi, mida tähendab õde-vend.
“Hakkasime seda filmi tegema sellepärast, et kogukond oli neile selja pööranud,” ütleb režissöör Andris Gauja.
Ta lisab, et uudis selle kohta, kuidas koos elavad õde ja vend, kellel on ühine laps, oli korra telest läbi käinud, aga sellega kõik piirduski. Ametnikud ei osanud pärast loo avalikuks tulekut midagi teha. Nii läksid aastad. Kogukond oli sellele perele selja pööranud. Kui aga Zandal ja Valdisel sündis teine laps, püüdis ühiskond sekkuda — hävitada seda, mida ise oli loonud.
“See film ei ole sotsiaalsest faktist, vaid teema on palju laiem, üldinimlikum,” räägib Andris Gauja. Ta lisab, et iga inimene elab oma keskkonnas ja kui tahab midagi muuta, siis on väga raske sellest väiksest maailmast välja rabelda. “Veelgi raskem on seda teha üksikul naisel,” ütleb Gauja.
Filmis näeb kümnelapselise alkohoolikutest vanemate nelja täiskasvanud last. Eri lastekodudes kasvanud peategelased kohtusid siis, kui Zanda sai 17 ja Valdis oli 23. Nende puhul toimis see, mida psühholoogid nimetavad geneetiliseks tõmbeks. “Kui lapsepõlves eraldatakse ühe pere lapsed, siis kunagi hiljem kohtudes tekib nende vahel tugev tõmme,” selgitab operaator
Aleksanrs Grenbevs.
Valdis ja Zanda nõustusid kohe, kui kuulsid, et neist tahetakse filmi teha. Andris Gauja: “Nad olid ühiskonnast isoleeritud. Tähelepanu tahtsid nii
Zanda ja Valdis kui ka nende ema surnud elukaaslase pojad Andulis ja Jon, kes elasid samas majas.”
Filmi autorid ütlevad, et ei pannud suurt rõhku kõikidele kõrvalliinidele. Peamine oli Zanda, ümbritsetuna meestest, kes kõik teda tahavad, kuid kes ootab vangist tagasi meest, keda armastab — oma laste isa ja oma venda.
Vaatajale jääb mulje, et filmitud on terve aastaring — Valdis pannakse vangi talvel ja tuleb järgmisel talvel vangist välja. Tegelikult kestis filmimine kaks aastat.
Ehe tõsielu
Filmis on ehedaid ja räigeid kaadreid, mida päris kindlasti poleks võimalik korrata ja mille puhul tundub uskumatu, kuidas filmitegijad neid jäädvustada said. “Tihti me ei teadnud kohale jõudes, mis juhtuma hakkab või mis üldse võib juhtuda,” ütleb Gauja.
Mõni jutuajamine on väga karm, nagu näiteks Zanda ema sõnad, et ta pole oma lapsi armastanud, pole neid kunagi oma ellu tahtnudki. Aleks Grebnevs: “Me julgustasime neid rääkima, aga filmis pole ühtki stseeni, mida meie oleksime välja mõelnud.”
Andris Gauja lisab, et oli momente, kus nad esitasid küsimusi, selleks et inimene avaneks. “Meie palusime Zandal rääkida emaga, sest meie eesmärk oli, et film oleks dokumentaalne igas olukorras.”
Film on valminud vaid režissööri ja operaatori nädalate kaupa kestnud tööna. “Esimene päev kulus suhtlemise ja jutuajamiste peale, kuid alates teisest päevast kuni nädala lõpuni käis filmimine. Kauemaks polnud mõtet jääda, siis ei olnud enam huvitav,” räägib Gauja.
“Meile oli tähtis, et iga stseen oleks oma alguse, kulminatsiooni ja lahendusega,” selgitab ta oma meetodit.
“Paljud dokumentalistid arvavad, et episoodid tekivad filmimise ajal,” lisab operaator Aleks Grebnevs. “Tegelikult peab filmimise ajal sündima episoodi kontseptsioon, hiljem ei saa midagi muuta ega päästa.”
Filmis näeme ka ametnikke, kes püüavad Zanda elu korraldada. Gauja sõnul olid ametnikud filmimisega nõus, aga nad arvasid, et film tuleb sellest, mis on halb, mis hea. Kuid autoritel polnud plaanis anda hinnanguid.
“Me ütlesime: rääkige, meie ei sekku,” lausub Grebnevs “Aga nad ei tahtnud rääkida Zandaga ja lõpuks nad üldse keeldusid filmimisest, kuid siis olid meil juba olulised stseenid üles võetud.”
Filmis on stseen, kui Valdis on vanglast koju saabunud, välja maganud ja räägib pikalt koeraga — silitab, patsutab, musitab koera. Zanda istub vaikselt kõrval ja ootab, et ka temale tähelepanu jaguks.
“Nii oligi,” ütleb Gauja. “Valdisel polnud tundeid ka laste vastu.”
Pärast vangla-aastat oli Valdis nagu uus inimene, leiab Grebnevs. Enne türmi oli Valdis kodumajas justkui kuningas: tema teenis raha, maksis elektri eest, tõi lastele kommi, aga kui jõi, siis peksis lapsi, oli vägivaldne. Vanglas hakkasid talle meeldima režiim ja distsipliin.
Ka Zanda muutus. Andris Gauja: “Ta muutus filmimise jooksul tugevamaks. Zanda polnud harjunud otsuseid tegema, aga nüüd hakkas ta ise otsustama enda ja laste elu üle.”
Filmi tegelased kutsuti esilinastusele Riiga. Nad naersid filmi vaadates ja publik vaatas imestades, et kes naeravad ja mis siin naerda on. “Võib-olla nad ei mõistnudki filmi,” oletab Grebnevs. “Nad ütlesid: me teame seda kõike, meile pole filmis midagi uut.”
Filmi tegelased elavad oma elu edasi. Zanda ja Andulis kolisid koos lastega mujale, muide, filmi tegijad aitasid neil kolida. Pärast esilinastust tuli neile tööpakkumisi, helistasid eraettevõtjad ja teatasid, et võtaksid Zanda ja Andulise tööle. Nii et neil mõlemal on töö, lapsed käivad koolis.
Valdis suhtleb lastega, nad käivad tema pool. Filmitegijate kontaktid Zanda ja Andulisega jätkuvad.
“Ma ei taha olla nende psühhoterapeut,” ütleb Gauja. “Nad helistavad suvalisel hetkel. Saan rääkida tavaliselt mõne minuti. Neile on tähtis kuulda, et nad teevad õigesti, elades Valdisest eraldi, et see on lastele tähtis. Neil on vaja moraalset tuge.”
Mõtteis juba uus töö
Lätlased võtsid selle filmi väga valuliselt omaks, räägivad tegijad. Samas võib öelda, et sarnane lugu võib niisuguste eluks ette valmistamata inimestega juhtuda ükskõik kus maal.
“See film on nagu antiiktragöödia,” sõnab tunnustavalt Pärnu filmifestivali pealik Mark Soosaar pärast esmalinastust Pärnus.
Ligi tunnise dokfilmi “Pereinstinkt” edu algas Amsterdami festivalil ning on nüüdseks osalenud paarikümnel filmifestivalil. Hiljuti võitis “Pereinstinkt” USA dokfilmide festivalil
Silverdocksi peaauhinna.
Gauja ja Grebnevsi mõtted on juba uue töö juures. Selle peategelane on naine, kes pärast isikliku elu puntrasse veeremist pühendub vaid tööle.
“Nagu minu endagi elu,” lausub Andris Gauja.
Auhinnatud filmid
- Festivali suur auhind — Jerzy Sladkowski “Viinavabrik”.
- Parim lühifilm — Åsa Blancki, Johan Palmgreni “Anders ja Harri”.
- Festivali parim film teemal “Inimene ja loodus“ —
Alijan Nasirovi “Karjalaager”.
- Eesti rahva auhind — Srdjan Sarenaci “Naisteta küla”.
