Veidi muteerunud tõbi

Just enesepettusenakkus on sel suvel Eestis paljusid inimesi tabanud. Pool tosinat aastat tagasi kartsime kõik üheskoos, et Eestis hakkab linnugripp levima ning me sureme ära, viimane kui üks. Nüüd on see kole tõbi meil kohal. Tõsi, veidi muteerunud moel: jaanalinnugripina.

See on haigus, mille põdeja ei suuda endale tõde tunnistada. Piltlikult öeldes pistab ta pea liiva alla ja loodab, et kui ümbritsevat jama sõnades piisavalt eitada, siis jama kaobki ära. No ega ikka ei kao, poe või pea ees pahkluudeni liiva sisse.

Sel suvel on enese pinnasessepuurimise kõige põhjalikumalt ette võtnud Keskerakond. Erakonna peasekretär Priit Toobal kirjutas kuu keskel oma blogis: „Kuidas saab rääkida Keskerakonna isolatsioonis olemisest, kui oleme mitmel korral riigis võimu teostanud ning Keskerakond teeb kohalikes omavalitsustes koostööd kõigi erakondadega. Paides ja Põlvas tehakse koostööd IRLiga, Haapsalus Reformierakonnaga, Valgas sotsidega, Viljandis Reformierakonna ja IRLiga ning seesuguseid näiteid võib tuua mitmekümnest Eestimaa omavalitsusest. /.../ Keskerakonda ei ole vaja isolatsioonist välja tuua, sest erakond ei ole isolatsioonis.“

Toobalile sekundeerib Tallinna Televisiooni parteitu peatoimetaja Mart Ummelas, kes Facebookis kinnitab, et “kolmandikul Eesti territooriumil ja umbes 50% elanikkonnast valitseb Keskerakond…”.

No mis siis? Need murrud ja protsendid ei puutu tegelikus elus asjasse, vaid oluline on suutlikkus oma programmi üle riigi ellu viia.

Järelikult tuleb sellise jutu rääkijad ning statistikaga vaimukinnitajad eksiarvamusest välja tuua: Keskerakond on oma tegutsemisaja kõige sügavamas isolatsioonis.

Alustada võiks sellest, et sõnu “opostsioon” ja “isolatsioon” pole tõesti mõtet segamini ajada, selles osas on Keskerakonna sõnum õige.

Sotsid on olnud nii võimul kui opositsioonis, edasi-tagasi pendeldas omal ajal Isamaaliit, praeguse IRLi teine pool, Res Publica, jõudis samuti mõlemad ametid järele proovida. Ainult Reformierakond on juba tosin aastat nagu raudnael riigis võimul püsinud.

Siin on siiski väike “aga”. Mainitud kolme erakonna puhul polnud keegi võimalikest partneritest deklareerinud, et koostööd ei ole ega tule. Seda valjuhäälset deklaratsiooni ei olnud ka siis, kui Keskerakond algul Siim Kallase ja hiljem Andrus Ansipi valitsusse pääses. Nüüd on.

Andrus Ansipile võib paljusid asju ette heita, aga teda tuulepeaks nimetada oleks kohatu. Pigem on tegu üsna jäärapäise härrasmehega, kes kord öeldust naljalt loobuda ei taha.

Tema korduv ja kõvahäälne kinnitus, et Reformierakond enam Edgar Savisaarega ei mängi, on Keskerakonnale järgmiseks ligi neljaks aastaks kindel pilet Riigikogu saali opositsioonipingile. Kui see ei ole kõrgeimal poliitilise võimu tasandil isolatsioon, siis mis on Kesk-
erakonna meelest isolatsioon?

Järelikult peasekretäri repliigist “oleme mitmel korral riigis võimu teostanud” ei tasu end eriti kõigutada lasta. See jutt on minevikus, ning praegu, südasuvel 2011 ilma igasuguse perspektiivita lähemal ajal olevikuks saada.

Jah, kolmandikus Eestis ollakse võimul. See on 2009. aasta seis. Aga tänavustel parlamendivalimistel suudeti võita vaid kolmes ringkonnas kaheteistkümnest – ning need on suure muukeelse elanikkonna osalusega ringkonnad. Retoorikas võib ju eestlaste suurest toetusest Keskerakonnale rääkida, kuid elu näitas muud.

Keskerakond väidab, et isolatsioonis on hoopis sotsid.

Valimistulemus kinnitab, et sotsid võitsid Keskerakonda kaheksas ringkonnas, skoor kaks ühe vastu sotside kasuks! Kolmandikul Eesti territooriumil võimul olemine on seega lihtsalt toreda kõlaga väide, mis sisuliselt ei anna midagi. Loeb trend ja see on tsentristidele kurjakuulutav.

Tuleb jooksma hakata

Viimastel aastatel on korduvalt näha olnud, kuidas Toompealt tulevate seadustega nende kohaliku taseme algatusi tapetakse. Kuni ise Toompeal tüüri juurde või vähemalt oma meest Kadriorgu ei saada, see olukord ei muutu ning oma programmi täitmine jääb unistuseks. Valija aga armastab erakondi, kel on jõudu oma lubadusi täita.

Mida kiiremini suudetakse Keskerakonna peakontoris taibata, et teiste erakondade boikott võib küll olla pisiasi, aga valijaskonna boikott on vaikselt jõudu koguv tõsiasi, seda kiiremini otsustatakse ehk vigadest õppima hakata.

Loodus on juba kord niimoodi seadnud, et jaanalindu ei päästa mitte liiva alla pistetud kolp, vaid väledad jalad – tippkiirus ligi 100 km/h, pikalt suudab hoida tempot 50 km/h.

Eestlastest valijate tagasivõitmiseks on Keskerakonnal viimane aeg vähemalt sama kiiresti jooksma hakata.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid