Esimene sihtpunkt oli Kuremäe klooster. Tee kuni Kõrvekülani oli minule tuttav, sest seal on õe suvekodu ja endine töökoht. Edasi oli tee tundmatu ja maa võrreldes Lõuna-Eestiga üldiselt tasane. Oli palju võsa ja metsi, asulaid ja elamuid hõredalt.

Kuremäe klooster ja selle ümbrus oli väga ilus ja korras võrreldes nõuka-ajaga. On tehtud palju uusi ehitisi ja vanu remonditud. Lisaks nunnade elumajadele on ka külaliste maja, kus saavad ööbida nende lähisugulased.

Üleni mustas noorepoolne nunn viis meid kõigepealt Jumalaema peakloostrisse, rääkis selle saamisloost, ja hiljem ka teistesse kirikutesse. Kõik olid väga ilusad ja korras. Palju oli õues erikujulisi suuri lillepeenraid. Veel jäid silma suured puuriidad, nagu heinakuhjad. Igal pool askeldasid ehitajad ja korrastajad, sest 1. juulil pidi olema mingi püha.

Nunnasid olevat kloostris 150. Et nunnaks saada, tuleb oma endisest usust loobuda, lasta end ristimiskirikus vannis ristida ja läbi teha katseaeg. Kloostrielanikud majandavad end ise. On põllu- ja heinamaad, 20 lehma, peale selle veel linde ja teisi loomi - mitte sigu, sest liha ei sööda.

Kaks korda nädalas on paastupäevad, mil süüakse vaid taimetoitu. Põlluharimiseks on ka masinad, millega töötavad siiski mehed. Ka peavärava remonti tegid mehed ja allika ümbrusse panid kiviplaate mehed. 7. juulil pidi olema allika pidu. Allikal jõime külma vett, pesime silmi ja mõned käisid saunas end loputamas. Tegime ka pilte, kuid giid keeldus pildile tulemast.

Kloostri kalmistu uuem osa oli väga ilus ja korras: igal haual suur lillekast õitsvate lilledega ja hõbedavärvi kunstilise kujundusega rist. Erandiks oli kauase juhataja peanunna Varvara hauaplats. Seal oli palju suurem lillekast ja puust erikujuline suur rist. Kogu ümbrus erines aastate eest nähtust nagu päev ööst! Toona oli näha vaid võssakasvanud ümbrus, surnuaed ja üks kloostrihoone, kitsad teerajad ja porine õu. Nüüd on kõik teed kividest ja mustrilised! Imeline vaatepilt! Bussipeatuses oli ka tualett, kätepesu võimalus ja puhvet.

Järgmine peatus oli Avinurmes. Käisime vaatamas 1949. a. inimesi Siberisse küüditanud loomavagunit, tolleaegset tavavagunit ja kaubavagunit. Sellega sai ka 200 meetrit sõita. Sellise loomavaguniga olen ise sõitnud 1947. a. Palupera jaamast Tallinna esimesele sõjajärgsele laulupeole. Sõit kestis terve päeva, sest paljudest peatustest liideti vaguneid juurde ja kiirus oli väike. Nurkades oli põhku, kus sai väsimuse korral istuda.

Külastasime Avinurme puiduaita. Hoone on väga ilus - üleni puust, valge ja puiduvärvi. Puiduaidas on palju laastudest ja puidust erinevaid esemeid (korvid, kohvrid, majad, laearmatuurid, lusikad jne), mida on võimalik ka kaasa osta. Paljud kasutasidki võimalust ning ostsid lastele kauneid puidutooteid. Teisel korrusel on peopidamise ruum suurte laudade ja toolidega, puhvetis saab vajaduse korral einestada.

Avinurme puiduaidas osteti käsitöötooteid kodustele
Viimane peatus oli Alatskivi lossis. Loss oli väga ilus nii väljast- kui ka seestpoolt. Giid andis seletusi lossi endiste omanike ning ajaloo kohta. Vene okupatsiooni ajal kasutati ruume isegi viljakuivatina! Nii laastati ja lasti hävineda suurepärasel hoonel. Nüüd on loss suures osas taastatud. Raha saadi 75% ulatuses Euroopa Liidust, Eesti riigilt 20% ulatuses ja 5% tuli vallalt. Praegu kuulub loss vallale, olles tõeliseks tõmbekeskuseks ja iluduseks! Kui meie valmistusime lahkumiseks, saabus suur bussitäis välismaiseid huvilisi.

Keldrikorrusele tahetakse teha veel restoran-köök ja vahakujude muuseum. Ka ümbrus on ilus ja korras - suur park, ilus muruplats ja nägusad valgustid. Tagasiteel avanes ilus vaade Peipsile.

Õppereis läks osalejale maksma viis eurot, mis oli piletite raha.

Palju tänu reisi rahastajale - vallale, samuti Irinale ja bussijuhile.

Ühispilt tehti Kuremäe kloostri kiriku trepil: