Noored maarjakased järjest puhetavad
Viljandimaa tuntud maarjakasekasvataja Villu Grünbaum istutas oma esimesed maarjakased üheaastase seemikuna 2001. aastal. Hiljem on ta puid järjest juurde istutanud, nii et nüüdseks on istandus laienenud viiele hektarile.
Varsti algab harvendus
Mügarikud, mida maarjakase seltsi juhatuse esimees Ivar Sibul nimetab paksenditeks ja puhetisteks, hakkasid selgelt nähtavale ilmuma paari aasta eest ja neid tuleb järjest juurde. Villu Grünbaum teab, et tunnuste väljalöömise aeg jääb üldiselt puu vanusevahemikku viiest kui viieteistkümnenda aastani.
Kui seni on võrkaiaga ümbritsetud istanduse põhiline hooldus tähendanud rohutõrjet, alumiste okste laasimist, topeltlatvade lõikamist ja muud sellist, siis varsti algab harvendamise aeg.
“Käisin mõne aasta eest Soomes õppepäeval, kus nägime ka ühe taluniku maarjakaski, mis olid minu esimestest neli-viis aastat vanemad. Seal oli just harvendamine käsil,” jutustas Villu Grünbaum.
Soome talunik, kelle maarjakased olid istutatud raiesmikule, seob puid üle vaadates nendele linte – selgelt arukase tunnustega puud märgib punaste lintidega ja need raiub ta hiljem kultuurist välja. Veel ebamääraste tunnustega puud saavad kollased lindid, mis tähendab, et järgmisel aastal tuleb need uuesti üle vaadata.
Villu Grünbaumi istanduse vanimas osas on võimalik lausa hämmastavalt huvitavaid tüvesid näha, ent oma arenguga on puud erinevad, kuna ühel ajal on istutatud eri pinnastele.
Nõuab palju hooldust
“Minu jaoks on maarjakaskedega tegelemine, praegune okste lõikamine üks mõnus töö,” ütles viie aasta eest pensionile jäänud Villu Grünbaum. “Pinnas ei ole siin nii soodus, et 30 aastaga saaki saaks. Arvan, et läheb ehk 40–45 aastat ja saagi saavad kord lapselapsed.”
Maarjakasekasvatus on Eestis nii algusjärgus, et hooldatud istandusest saagi saamise kogemust pole veel kellelgi. Maaülikooli dotsent, maarjakase seltsi eestvedaja Ivar Sibul ütles, et tegelikult rajati Järvseljale kultuure ka 1970. aastate lõpul ja 1980. aastate alguses, aga neid ei ole järjepidevalt hooldatud ja need võib lugeda hukkunuks.
Kõige vanem kultuur on seega Ivar Sibula enda 1990. aastate keskel rajatu.
Teatavasti on maarjakase puit väga hinnaline ja kasutusel näiteks spooni tootmiseks autotööstustele, kes katavad selle spooniga autode iludetaile.
Samas on selle puu kasvatamisega palju tegemist ja see on ka päris kulukas. Villu Grünbaum meenutas, et Soome õppepäeval oli juttu, kuidas maarjakase istutajatest vaid 10% jõuavad sinna, et seda puitu ka müüvad. Ülejäänud peavad kasvatamisvaeva liiga tülikaks, kultuurid jäävad hooldamata ja neist ei saa asja.