Lõuna politseiprefekt Tarmo Kohv seda heaks ei kiida.

“Juurdlust saab läbi viia ainult politsei,” rõhutab ta. “Ei saa unustada, et meil kehtib süütuse presumptsioon. Turujuttude põhjal kedagi vangi panna ei saa. Niisama ei saa kellelegi näpuga näidata, et sina oled varas.”

Omakohut heaks ei kiida

Mida aga teha, kui mehed eesotsas ettevõtja Viljar Ilvesega on Eestis valitsevas humaansuses pettunud ja teevad omakohtule kutsuvaid avaldusi?

Või kuidas siis teisiti mõista Ilvese sõnu eelmises Maalehes: “Ainuke, kellel õigusi pole, on õnnetu talupoeg metsa ääres, kes ostab endale järelmaksuga muruniiduki ja kahe nädala pärast jääb talle ainsa rõõmuna liisingumakse. Vanasti võeti pätt kinni, väänati käed selja taha ja anti peksa. Nii rääkis ta sõbrad sisse.”

Asi hakkab peale põhiseadusest, tõdeb prefekt seepeale. Järelikult on see teema suunatud seadusandjale.

“Omakohus ei ole Eestis aga aktsepteeritud,” rõhutab Kohv.

Samas mõistab ta, et kriminaalasja lõpetamise määrus ajab inimesi vihale. Lohutus on vaid see, et kui mõne teise kuriteoga tegeldes selgub, et need asjad on omavahel seotud – siis kriminaalasi uuendatakse.

Kuidas aga suhtuda Viljar Ilvese mõttesse, et korduvalt karistatud kurjategijad võiks aasta-paar pärast vabanemist jalarõngast kanda? See aitaks politseil nende liikumist jälgida, teiselt poolt sunniks eksinuid õigele teele.

“Mis alusel me aga inimest rõngastama hakkame? Mis alusel ma panen teile rõnga külge, te käite sellega ringi ja mina jälgin teid?” küsib prefekt. “See riivab väga tugevasti inimese põhiõigusi.”

Politsei eelistab varguste vastu kasutada hoopis teistsuguseid vahendeid. Näiteks püütakse kontrollida kohti, kus varastatud asju turustatakse.

“See on kõige efektiivsem. Kui mingil asjal puudub turg, siis seda ka ei varastata.”

Ka tuleks inimestel tegusalt oma vara kaitsta. Kasutada võiks kaasaegseid valveseadmeid – külaseltsid saaks asjatundja kohale kutsuda. “Maainimene ei pruugi näiteks üldse teada, et on olemas imevidin, mis teeb õue peal liikujast pildi ja saadab mobiiltelefoni,” lausub ta.

Teiseks soovitab prefekt hakata abipolitseinikuks.

Ning info edastamist politseile pole mõtet karta. Seda on võimalik teha ka anonüümselt.

Avaldus on ikka kasulik

“Kuid kõik hakkab peale siiski avaldusest,” kinnitab Tarmo Kohv. “Avaldus tuleb teha isegi siis, kui asi tundub lootusetu.”

Tihti on kuriteod sooritanud üks ja sama isik. “Kui meil ei ole aga avaldust, pole alust rakendada mingit sanktsiooni ühe või teise isiku suhtes.”

Prefekt jutustab värske loo, kuidas peeti kinni varastatud kraami täis auto. “Kui ei oleks olnud avaldust, oleks lasknud varastel minna,” selgitab ta.

Õnneliku juhuse tõttu saabus avaldus samal ajal, kui politsei autoga tegeles. “Nüüd oli põhjust nad kinni pidada.”

Ning veel üks avalduse pluss. Näiteks varastatakse jalgratas ja viiakse metalli kokkuostupunkti. Põhimõtteliselt saaks politsei selle sealt kätte, aga selleks peab olema kannatanu avaldus.

Avaldus on abiks ka siis, kui varastatu on leitud. “Varem või hiljem tuleb enamik asju välja,” rõhutab Tarmo Kohv.

Praegu on aga tõsiasi see, et aasta lõpuks koguneb Lõuna prefektuuri sadu jalgrattaid, mille omanikku ei suudeta tuvastada.

Miks inimesed sageli avaldust ei esita, seda prefekt arvata ei oska.


60 kuritegu politseiniku kohta

Kuigi prefekt Tarmo Kohvi selja taga on enam kui tuhandepealine “lõunaarmee”, on seda ilmselgelt vähe, et kuritegevusega tulemuslikult võidelda.

1100 korravalvurist 400 valvavad piiri, üle 500 on korrakaitsepolitseinikke.

Kriminaalpolitseinikke on vaid 168.

See aga tähendab, et igaühel tuleb korraga tegelda 60 kuriteo lahendamisega.

Samas väheneb inimeste arv pidevalt. Eelmisel aastal oli lahkujaid 31.

“Loetakse normaalseks, kui ühel kriminaalpolitseinikul on korraga menetluses 10–15 kuritegu,” tõdeb prefekt.

Praegu on aga kurb tõsiasi see, et igal Lõuna-Eesti politseinikul tuleb tegelda 60 kuriteo lahendamisega.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid