Aastaid Saue noorte puhkpilliorkestri dirigendina töötanud Illak hindab töös väga oma kogemuse jagamise ja hoiakute kujundamise võimalust.

Tänavu 50ndat sünnipäeva tähistanud Harry Illaku esimene orkestri ette astumine leidis aset just Sauel. „1991. aastal arvas Saue Seadistustööde Valitsuse direktor, et ettevõttel võiks olla oma puhkpilliorkester ning mind paluti seda juhtima - kuigi olin alles kuuke tagasi alustanud õpinguid dirigeerimise erialal. Täna ma selliseid tükke kaasa teha ei julgeks, sest mul puudus nii kogemus kui ka repertuaaripagas," jutustab mees. „Kui ettevõte mõned aastad hiljem tegevuse lõpetas ja orkester laiali läks, hakkasin muretsema, sest ilma järelkasvuta puhkpilliliikumine kestma ei jää. Nii asutasin Saue Gümnaasiumis rühmaõppeks mõeldud orkestristuudio Saue Yamaha Band (nimetus kasutatava metoodika järgi), kus 7-11-aastased lapsed alustasid kõik koos puhkpilliõpinguid. Pisik sai külvatud õigele pinnasele, sest väga suur osa neist noortest on jäänud pillimängu juurde."

Edasi läks orkestri administreerimine juba Saue Muusikakooli alla. Tänaseks on Harry Illakul olnud hea võimalus anda jäme ots üle oma tütrele, Sirly Illakule, kes läks isa teed, õppides samuti dirigeerimist.

„Terve elu olen ma tegelenud põhiliselt noortekollektiividega ning lõiganud niiöelda loorbereid laste pealt, sest dirigent elab suures osas mängijate tublidusest, ise saab vaid muusikuid motiveerida," sõnab praegu Viljandi noorte sümfooniaorkestrit ja Harjumaa Noorte Puhkpilliorkestrit juhatav Illak. „Aga pean tunnistama, et ettevõtmised Saue Seadistustööde Valitsuse, Saue Muusikakooli ja Harjumaa Noore Puhkpilliorkestriga on olnud minu jaoks kui trepp korduvalt laulupeo üldjuhi dirigendipulti. Viimati sain sedasorti au osaliseks tänavu XI noorte laulu- ja tantsupeo „Maa ja Ilm" puhkpilliorkestrite dirigendina."

Noortega töötades on Illaku sõnul oluline iga väiksemagi saavutuse märkamine - et motiveerida lapsi. Igas esituses on momente, mis hästi läks ja esiletoomist väärib ning muu jutu hulgas saab rääkida ka, mida järgmisel korral paremini teha.

„Kultuuri väärtustamine ühiskonnas algab sellest, kuidas ühiskond väärtustab kultuuriõpinguid.

Oludes, kus lapse muusikaalane koolitamine lasub suures osas vanemate õlgadel ja riigi panus on suhteliselt tagasihoidlik, ei saa sinisilmselt loota, et kultuurinähtusi laiemalt piisavalt hinnatakse ja mõistetakse selle olemuslikku sisu," mõtiskleb Illak.

„Kahjuks on tänaseks muutunud kultuurialane haridus elitaarseks. See peaks aga olema elementaarne ja normaalne.

Kõigil lastel võiks siiski olla ühesugune võimalus tegeleda spordi, kunsti ja muusikaga. Siis antakse elule võimalus selekteerida, mis on noore inimese tegelikud tugevaimad küljed. Meie demograafilises situatsioonis peaksid igale lapsele olema avatud võimalikult paljud uksed, et üles leida kõik võimalikud anded."

Tee viiulist metsasarveni

„Muide, minu esimene instrument oli juhuse tõttu viiul, sest konservatooriumi keelpilliüliõpilasest naabril oli vaja koolipraktikas reaalselt õpetada," muigab Illak. „Õppisin viiulit mitu aastat. Praegu mängib minu noorim poeg Tallinna Muusikakeskkoolis samal pillil, mille omal ajal mulle isa Virtsu kaubamajast ostis. Sattus lihtsalt hea eksemplari peale."

Viiuli õppimise võimaluse kadudes kodu lähedal sai veidi õpitud ka akordionit. Siis läks Illak Tallinna Muusikakooli katsetele, kus teda suunati metsasarve juurde, mis on jäänud tema lemmikinstrumendiks. „Selle kapriisse instrumendi kohta öeldakse, et tegu on jumaliku pilliga - mängija teeb, mis suudab, aga ainult jumal teab, mis välja tuleb," naerab ta.

Kuigi metsasarveõpingud olid edukad, plaanis Illak pärast sõjaväeteenistust minna õppima loodusteaduseid, sest tema suureks huviks oli ja on botaanika ning zooloogia. „Mul on alati olnud kodus rohkem kui üks akvaarium, alati peab elav hing majas olema ning lill peab õitsema," jutustab dirigent, kes siiski jõudis pärast mõningaid keerdkäike erialaliselt muusikuteeni. „Ja teiseks suureks hobiks on mul reisimine, uute põnevate kohtade ja inimestega tutvumine. Tänu oma tööle olen saanud palju ringi rännata, sest konkurssidel ja kontsertreisidel on pidanud palju ja väga huvitavates paikades käima."

Tänaseks on kontakt pilliga jäänud küll kaugemaks. Aeg-ajalt mõtleb Illak, kuidas ennast motiveerida mõnes orkestris ise kaasa mängima. Tiheda kalenderplaani tõttu on metsasarve puhumiseks mahti üha vähem. Heas vormis püsimiseks peab pillimänguga aga järjekindlalt tegelema - seda ei saa ette ega tagantjärele teha.

Illak lisab, et tema õnn on olnud, et ta on saanud tööd teha n-ö mõlemal pool dirigendipulti: „Tean, mis on pillimängijale vastik ning tean, mida dirigendilt oodatakse. Samuti tean dirigendina, milliseid tundeid võib mees orkestri ees ühe või teise ilmega esile kutsuda. Orkestris peab igaüks aru saama oma rollist, teadma, kuidas operatiivselt võtta vastu olulisi otsuseid, kui palju kehtivad kokkulepped ja kui suur on igaühe individuaalne panus. Lihtsalt headest mängijatest suurepärast muusikalist elamust pakkuva orkestri komplekteerimiseks ei piisa - tähtis on loodav õhustik, suhtlemine ja orkestri „sisemine keemia"."

Oma ala fanaatik

Oma tööst lähtuvalt tuleb Harry Illakul palju muusikat kuulata, aga ta teeb seda väga heal meelel. „Professionaalse kretinismi tõttu analüüsin muidugi kogu aeg, et millega kuulajat rabada püütakse. Olen kriitik isegi meelelahutuskontserdil, mõte töötab pidevalt ning tahaksin muutuda aina ideaalsemaks," jutustab tänavu CISM aktsepteeritud Rahvusvahelisel Puhkpilliorkestrite konkursil parima dirigendi eripreemia saanud mees. „Sama natüürmorti joonistab iga kunstnik erinevalt ning mitte seepärast, et nad ei oskaks ühtemoodi joonistada, vaid paberile pannakse pilt nii, nagu antud kunstnik seda näeb. Muusikaga sama lugu - iga ettekanne on täiesti erinev, sest kogu maailma ilu ja valu on inimeste jaoks erinev."

Illaku hinnangul muutub aga maailm meie ümber ülikiirelt ning samamoodi probleemid, millega on vaja tegelda. Kui 15 aastat tagasi läks põhiline energia pilliotsingutele, millel mängida saaks, siis täna jäävad valikud kinni raha taha. Kui varem oli palju tegemist repertuaari nuuskimisega, siis nüüd võib igaüks tellida, mida tahab. „Ma ei ole kunagi esitanud laulupeole või muudelegi kontsertidele lugusid, mis mulle isiklikult pelgalt meeldivad, vaid valimi tihti määrab repertuaari lisaväärtus - lugu peab sobima kontseptsiooniga ning muutma puhkpillimuusikat paremaks. Juhuslikkus on siin välistatud."

Lisaks petetakse sageli end liiga palju, nendib Illak. Näiteks Eesti puhkpillikonkursid paistavad farsid - isikkoosseisuline muutus on väike, aga nimi on uus ehk võisteldakse justkui iseendaga. See pole aga Illaku sõnul edasiviiv jõud ning just seetõttu peab ta saavutusi väljaspool Eestit palju suuremaks kordaminekuks kui kohalikke võite.
______________

KOMMENTAAR:

Olles Saue Muusikakooli ja Harjumaa puhkpilliliikumise üks alustalasid, on Harry Saue linnale väga oluline inimene, kellega seondub puhkpillimuusika ja kõik selle ümber toimuv. Harry professionaalne lähenemine muusikale, sõbralik ja positiivne ellusuhtumine innustavad noori mängijaid pilli mängima ja harjutama, väljakutseid vastu võtma ja vastutama. Ta on karismaatiline isiksus, kelle ümber toimub pidevalt midagi.
Harry entusiasm ja aktiivsus on nakkav ja haarav, mis ergutab ja ei lase norgu vajuda ka kõrvalseisvaid inimesi.

Kristiina Liivik
Saue MK direktor, Harry Illaku kolleeg ja sõber