Üsna samal viisil on hingedeaega mõistnud ka looderanniku indiaanlased. Üle tuhandete kilomeetrite ning kümnete tuhandete aastate jagame me sama tarkust. Usk inimese hinge ja hingedeaega on meie maal elanud sama kaua kui inimene.

Millel on tõeline väärtus?

Eestlane on ikka olnud hingeusku. See on meil meeles ja keelel. Kui midagi kisub valesti, ajab see hinge täis. Suur ülekohus lõikab hinge. Hing võib valutada, kurvastada, igatseda, olla surutud, tunda ahastust ja hingepiina.

Hing võib olla müüdav, kadunud, eksinud ja õnnetu. Vahel ei anna hing asu. Kui miski on hingel, on see raske ning vaevas ja tuleb hinge puistata, hingelt ära rääkida, et läheks kergemaks.

Aga inimese hing võib olla ka rõõmus, õnnelik, ilus, uhke, truu, õilis ja suur. Õnnelik inimene leiab nii hingesugulase kui ka hingerahu. Kui teeme midagi tõelist, siis ikka hingega või kogu hingest. Kui miski jäägitult puudutab, siis hingepõhjani.

Mõnikord matab hinge. Suisa hingetuks võib mõni asi võtta. Aga inimene peab hingama, hinge tagasi tõmbama ja hingamispäevagi pidama.

Üksnes hingamisest siiski ei piisa hinge sees hoidmiseks, ihu ja hingega, nagu oleme. Kindlasti on vaja võtta sööki-jooki hinge alla ja midagi peab ka hinge taga olema, ükskõik kui visa hing ka poleks.

Mõnikord liigub ringi hingepüüdjaid, kes tahavad hinge hingekarja viia. Hingekarjased ei armasta vabasid hingi. Eestlase hing jällegi pole karjaloomaks sündinud.

Kes pole osanud oma ihu ja hinge eest hoolt kanda, jääb hingitsema, lõpuks vaagub hinge ja üsna lõpuks heidab hinge.

Aga sellega pole veel kõik. Kusagil on hingepuu, hingelind ja hingeputukas. Ja hingedeajal tuleb hingeke taas kodumaile omakseid vaatama. Kui veab, võtavad omaksed hinge esivanemate kombel vastu – pakuvad süüa ning panevad köetud sauna lavale valmis vee ja viha.

Nii on lood maakeelt kõneleva ja maakeeles mõtleva inimesega. Kui ta just hingetu pole.

Mitte üksnes inimesel pole hing. Hingeõhk käib sisse-välja igal hingelisel olendil. Targad jahimehed teavad, et lastud looma juures tuleb veidike rahulikult oodata, kuni selle hing on välja läinud.

Maa ja kivid hingavad kevaditi. Rahvakalendris on lehekuus maa hingamise päev ehk maaema sünnipäev – nii suur püha, et sel ajal ei kasva rohi ega tee pesa lind.+

Kas aga esivanemate tarkus veel kõnetab meid?

1990. aastate esimesel poolel uuris Eesti Põllumajandusülikool lõunaeestlaste hingeelu. Selgus, et 65% neist usub puu hinge. Eelmisel aastal korraldatud üle-eestilises uuringus osalenute hulgas oli sama palju taimede hinge uskujaid. Selgus ka, et 43,9% eestlastest usub, et esivanemate hinged võivad meid külastada ja kaitsta. Tervelt 51% eestlastest pidas aga omaks maausku – esivanemate põlist pärandit ja loodust ning vanu rahvausu kombeid.

Esivanemate tavade järgijaid on tegelikult enamgi. Jaanitule tegemine, munapüha pidamine, jõulude tähistamine, vastlapäeval liulaskmine jpm maausulised tavad on omased enamikule meist. Muidugi, sarnaseid tavasid järgitakse mujalgi. Siin, Maavallas, lähtuvad need aga maarahva põlisest tavandist.

Vaikne ja rõõmus aeg

Teoloog Tõnu Lehtsaar on kirjutanud, et inimene samastab end sellega, mis on talle püha. Mitte üksnes Maavalla kagunurga ristipuudega pole köidetud põlismaalaste hinged, vaid ka kõigi teiste põliste looduslike pühapaikadega.

Nüüd kui kümned ja kümned põlved esivanemaid on kodus käimas, kerkib tungivalt meelde küsimus: kuidas me hoiame nende, meie ja järeltulevate põlvede hiisi?

Kuidas hoiame Paluküla ja Ebavere hiiemäge, Panga panga hiit, Maardu hiiemetsa, Taevaskoda ja kõiki teisi, mida ähvardab häving rüvetamise või unustamise läbi? Mida teeb iga põlismaalane, iga õpetaja, ärimees, poliitik või ametnik selleks, et hiied oleksid hoitud ja saaksid rahus kasvada?

Tänavu kevadel korraldatud avaliku arvamuse uuringus kinnitas 70% eestimaalastest, et hiite ja teiste ajalooliste looduslike pühapaikade hoidmine on tähtis või väga tähtis.

Äsja jõudis looduslike pühapaikade haldamise rahvusvahelise juhendi, mille Eesti riik 2008. aastal heaks kiitis, eestikeelne tekst meie ametnike kätte. Pühapaigad on hindamatu väärtusega pärand, mille kaitsmist Eesti rahvas tähtsaks peab ning nüüd on ametnikel ka täpsed suunised selleks.

Hingedepäevadel süütavad paljud meie hulgast koduakendel või omaste kalmudel küünlad. Paljud põlisrahva aate kandjad viivad tule ja annid ka vanadele külakalmetele ning hiitesse.

Põlisrahva jaoks on hingedeaeg vaikne ja rõõmus aeg. Kui hingi hästi vastu võtta, on nende külaskäik õnnistuseks perele ja kodule, rahvale ja maale.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid