Artti Aigro - vaid 12-aastane, kuid tiitleid juba üle kahesaja!

Kui ma Arttiga veerandi viimasel päeval sööklas kokku saan, et talle diktofon ninna alla pista, istub ta minu vastu lauda lausa koos sõbraga: et ikka julgem oleks. Esimesed sõnad, mis diktofonile püütud said, olid arglikud: „Ma ei oska vastata." Kuid tegelikult poiss, kes tuli 12-aastaselt olümpiaalal Eesti täiskasvanute meistriks, oskab vastata küll.

Vaid 12-aastane, kuid tiitleid juba üle kahesaja!

Artti on pisike 6. klassi poiss, kes õpib Otepää Gümnaasiumis ning kelle huvide hulka kuulub ka sport. Kõlab päris tavaliselt? Kuid sellel poisil on hämmastavad saavutused, mille hulka kuuluvad näiteks 12-aastaselt võidetud täiskasvanute Eesti meistrikuld, Lahtis toimunud Mini-Salapausselkä mängudel võidetud 12-aastaste klassis suusahüpped, Soomes Vuokatis võidetud meistritiitel kahevõistluses ning viimane saavutus leidis aset oktoobrikuus Tallinnas, kus Artti saavutas Eesti Meistritiitli M14-vanustes nii suusahüpetes kui kahevõistluses. Kuna saavutusi on Arttil palju ette näidata, on tal ka nendega võrdväärselt medaleid ja karikaid. „Mul on neid üle kahesaja natuke," ütleb ta hetke mõeldes. Artti teab väga hästi, mis tunne on olla teistest parem, sest seda tuleb tal tihti ette, ning ütleb muheledes, et see on hea tunne. „Saan jälle karika ja medaleid kaela," tunneb poiss oma saavutuste üle uhkust.

Esimene sponsor 8-aastaselt

Artti on üks nendest suurtest tulevikulootuse- sportlastest, kes alustas oma alal juba väga varakult. Ta oli siis vaid 4-aastane ja spordisuuna näitas talle kätte isa. „Ta oli hüppaja ja siis ta ajas mind ka hüppama." Nii lihtne see oligi. Oma ala juures meeldib pisikesele kahevõistlejale ja suusahüppajale võidu joosta, hüpata ning murdmaad sõita. Nagu igal alal, nii on ka Arttil konkurendid, kellel tuleb silm peal hoida. Tema konkurentideks on Risto Raudberg ja Klaus Kolbakov, kellega ta on pidanud korduvalt pjedestaali jagama. Poisi edukusele aitavad kaasa tema toetajatena nii ema kui isa, aga ka sponsorid. Metek OÜ sai Artti kõigest 8-aastaselt, lisaks toetavad teda ka Graft ja Arpeks. „Nad ostavad mulle varustust," selgitab poiss sponsorluse tähendust.

Trenn Artti õpinguid ei sega

Et Artti alustas spordiga väga varakult, hakkas ta ka võistlema juba 5-aastaselt. Ent algus ei olnud kohe väga edukas. Oma esimese võiduni pidi Artti vaeva nägema umbes 3 aastat. „Alguses oli raske võistelda, kuid hiljem harjusin ära," kirjeldab poiss oma algset võistlemistunnet. Praegu teeb Artti trenni poolteist tundi viiel päeval nädalas. Tema päevaplaan on lihtne ja selge: hommikul kooli, pärast tunde trenni ning siis koju õppima. Tema treeningud õpinguid ei sega ning pärast trenni pole poiss sugugi mitte surmväsinud, nagu võiks eeldada. Arttit trenn ära ei väsita ning ta jõuab kenasti kõik hinded korras hoida. „Esimesel veerandil olid nüüd neljad-viied," ütleb ta, mis omakorda tõestab, et hinded on tal tõesti korras! Kas aga selle kõrvalt vaba aega ka veel jagub? „Vaba aega on normaalselt," ütleb poiss muretult. Oma vaba aega oskab ta ka kasulikult ära kasutada: mängib koera ja kassiga ning söödab, joodab neid.

„Tahan saada maailmameistriks!"

Artti oli kõigest 9-aastane, kui julges juba hüpata Otepääl asuvast K90 suusahüppemäest. Sel hetkel oli talle toeks isa, sest kartus oli poisil sees. Tunne, mis valdas poissi pärast hüppe sooritamist, oli aga väga hea ning tekkis tahtmine üha uuesti hüpata. Kuna minul on isegi oma praeguses vanuses raske uskuda, et sealt hüpates üldse ellu võimalik jääda on, küsin kohe, mis on oluline, et edukalt maanduda. „Peab tasakaalu hoidma, et suusk ei väärataks ja siis ei kuku ka," lausub Artti, mis kõlab pea sama lihtsalt kui kingapaelte sidumine.

Kui Artti käest uurida, mis tema tulevikusooviks on, ei pea poiss kaua mõtlema. Öeldakse, et tuleb julgeda unistada ning siis eesmärgi nimel ka tegutseda, unistab ka Artti ei rohkemast ega vähemast kui maailmameistri tiitlist. Et aga selleni jõuda, peab Artti veel kõvasti vaeva nägema. „Viis, kümme aastat kindlasti," on poiss kahe jalaga maa peal ning saab aru, et üleöö nii tähtsad sündmused ei juhtu.

Ja veel ka auhinnatud tulevikutalent!

Artti ema, Krista Aigro, pani oma poja kirja hiljuti toimunud õpilastele suunatud stipendiumikonkursile «Tulevikutalent 2011», kus spordikategoorias pälvis võidu just meie pisike suusahüppaja. Võidust andis talle teada isa hetkel, mil poisike koolis viibis. Artti juba teab, kuidas stipendiumiraha kasulikult kasutada: „Tahan osta endale hüppevarustust ja murdmaavarustust," on poiss juba oma otsuse teinud.

Kui Artti pidevalt võistlustel ei osaleks ega oleks nii hõivatud nende võitmistega, mängiks poiss jalgpalli, millele ta sooviks veidikene rohkem aega pühendada. „Suvel natuke oli aega," nendib vaiksel kurbusenoodil, et enam kahjuks selleks ta aega ei leia. Artti on poiss, kes teeb väga palju ja jõuab väga palju, ning kui ta sama sihikindlalt jätkab, on ta peagi uus meie oma Thomas Morgenstern!

Teised Arttist:

Silva Hinnobert, klassijuhataja:

Arttit võib nimetada elavaks väikeseks sädemekeseks, kes ei püsi pudeliski paigal. Ta on rõõmsameelne, optimistlik ja hakkaja poiss. Arttil alati silmad säravad ning ta on nõus osa võtma kõiksugustest üritustest. Ta ei taha üksnes spordis edukas olla, vaid tahab seda ka koolis.

Kalev Aigro, isa:

Artti on tavaline 12-aastane poiss: armastab palju õues olla, kalal käia, rattaga sõita, ronida, joosta, ehitada, talvel ise kodus hüppemägesid meisterdada, uisutada. Ta on sõbralik ja teistega arvestav poiss. Eks mõnikord näitab ka oma kangust ja trotsi, kuid valdavalt on väga rõõmsameelne ja hea suhtleja. Tal on palju sõpru ja kaasaelajaid tema tegemistele. Tema kohusetunne ja kindlad eesmärgid aitavad tal saavutada paljutki ning sellest annab tunnistust ka tema auhinnariiul.

Silver Eljand, treener:

Sportlikelt eeldustelt on ta kindlasti üle keskmise. Suurt rolli tema edus mängib ka ema-isa toetus. Ta on kohusetundlik, järjepidev ja julge, mis on hüppamisel vajalik. Tulevikuplaanis usun, et kui Artti samas vaimus jätkab, jõuab ta väga kaugele.