Lõpuks räägin teile ka meie lõpueksamist, mis toimus mai algul 1905. aastal. Enne kihelkonnakooli astumist kuulsime, et Tori kihelkonnakool on kõige parem, kõige esimene, aga rohkem ei teatud. Koolis olles aga teati, kudas sis Ollino selle kooli nii kõrgele upitas. Teati, et enne lõpueksamit Ollino praagib kõik nõrgemad õpilased välla ja lubab eksamile ainult kõige paremad ja nõrgemad jätab eksami ukse taha. Nii olnd sis kord 5, 3 ja isegi üks õpilane eksamil. Kuid tõendid selle kohta aga ei olnud.

1905. aastal, kui mina lõpueksamitegijate hulka kuulusin, olli olukord hoopis teine. Eksamilt jäid ära vaid üksikud kas ainult nende endi soovil, kartusel, või olli neil ka M. Ollinoga selles asjas arutlemisi. Ainult ühte kindlasti tean, nimelt Juhannes Tasast Mannare Maasiksaarest, teda olli Ollino keeland eksamile minna. Tasase kohta tean ainult seda, et ta tundide ajal kippus juturaamatuid lugema. Tasane aga nii tasane ei olnudki, et oleks Ollino keeluga arvestand. Eksami päeval, kui Vändra kihelkonnakooli õpilased juba kohal olid ja meie teise klassi esimese jao pinkides istusid, olli ka Tasane platsis ja oma isagi appi toonud. Ta ütles: "Ollino ei lubanud eksamile, aga mina ei jäta, lähän linna eksaminaatorilt luba küsima." Läks ja olli varssi tagasi, rõõmus nägu ees, ja pajatas: "Sain köögi kaudu jutule, palusin luba eksamile minekuks. Inspektor küsis, kas ma õppinud olen? Vastasin, et olen. Inspektor vastas, no tule sis. Mina aga vastu, et Ollino ei luba. Ollino sis rääkis ka midagi, aga inspektor ei teinud sellest vällagi ja käskis eksamile tulla."

Tasane istus klassis osa kohale. Seal aga ilmus Ollino ja tiris Tasase omalt kohalt viimastest pinkidest välja ja viis tüdrekute järele poiste esimesesse pinki. Tasasele see midagi ei tähendanud ja ta tegi eksami ilusti läbi.

Ollinol oli veel üks temp, kuid teise poisiga, kes hoopiski unine oli. Selleks olli Mihkel Tomingas Tohera Koplelt. Kui meie diktovkat harjutasime, sis ilmnes, et M. Tomingas küll tähtede postid kenasti ritta lükkas, kuid neid rumalaid vigu olli Tomingal alati rohkem kui rubla eest. Ja küllap enne eksamit see poisile hirmu püksi ajaski - kukub läbi! Poiss isat appi paluma ja isa - Tohera Kople Jaak, ka kohe nõus. Läinud sis isa juba aegsasti enne eksamit Ollino jutule ja temalt abi paluma. Räägiti, et Jaak olla Ollinole ka midagi ikki käest ka viind, kuid see ju Jaagu oma asi. Eks Ollino ollagi lubanud poja eksamil läbi aidata ja aitaski. Eksami päeva hommikul, aegsasti enne eksame, tulli Ollino klassi, tiris minu kaasistuja, minu tädipoja August Tehveri kõrvalt pingist välla ja panni minu asemele Kople Jaagu poja Mihkel Tominga, kes eespool pinkides istus. Meie Tehveriga istusime eelviimases. See tehtud, seletas Ollino minu juuresolekul Tomingale, vaadaku kudas Tehver kirjutab ja Tehver jälle passigu peale, et Tomingas vigu ei teeks. Ja näe, Kople Jaagu poeg Mihkel pusis ka eksamil kudagi läbi.

Teine näide nähe. Kui Vändra kihelkonna kooli õpilased ja õpetajad kohal, andis Ollino õpetajatele ja komisjoni esimehele, Pärnu linnakooli inspektorile Tsiklinskile hommikusöögi. Söök olnd tugev, laual peale muu ikki linnumett ja "vodkat" ka. Söögilauas Ollino küsima, missuguse tüki hrestomaatiast diktovkaks võtame? Tsiklinski öelnud tüki nimetuse. Kohe Ollino proua lauast üles ja uksest välla. Mäletan selgesti, kudas ta sis klassi ukse avas ja ühe meie tüdreku esimesest pingist koridori kutsus. Kohe tulli tüdrek tagasi ja istus oma kohale. Natukese aja pärast saan mina laua alt paberilipaka, millel kiri: "Diktovkaks tuleb hrestomaatiast tükk see ja see, vaadake järele." Eks nii me Tori õpilased tüki enne eksami läbi lugesimegi. Vändra õpilased mede kõrval aga ei teadnud asjast mette mõhkagi.

Mõned head aastad pärast seda rääkis Tõnis Tilk, et inspektor Tsiklinski olli Ollino tembu teada saand ja toimind nii, et võtnud diktovkaks tüki, milles trükiviga. Kui diktovka kirjutatud, tööd läbi vaadatud, küsinud inspektor Tsiklinski Ollinolt: "Millest see tuleb, et Tori õpilased peale ühe kõik trükivea ära kirjutasid? Vändra õpilased aga õieti kirjutasid? Ollino olnd sis vastusega pigis.

Kes eksamil diktovkas läbi kukkus, see änam edasi ei pääsenud. Mäletavasti meie eksamil läbikukkunuid ei olnud. Tori kihelkonnakooli õpetajad ollid tublid ja viisid õppetöö edukalt läbi. Meie lõpueksam olli määratud hommiku kella kümnele. Pärast diktovkat järgnes peast eksam kell 2 p.l. Inspektor Ziklinski istus laua taga, kirjutas meie tunnistustele allkirju. Samas aga ka suuline eksam. Tori õpetajad eksamineerisid Vändra ja Vändra õpetaja Tori õpilasi.

Kui mina olin "tules", läksin maakaardi juure vastama, küsis Vändra kh.kooli juhataja Anton Jürgenstein: "Pokasi gde Ladoshkoe osero." Mina: "Dam". Jürgenstein: "Teper pokasi gde Qneshkoe osero." Mina: "Dam." Jürgenstein: "Horoshoo." ja hinne - pjätjorka. Õpilastest, lõpetajatest jäi osa küll oma kodudesse. Alustasid aeandust arendama, rajama ja tegid muudki. Teised läksid töökohti otsima ja kolmandad jatkasid õpinguid. Tori kihelkonnakool seistes õppetöös nõutaval tasemel täitis temale pandud ülesanded. Kooli endised õpilased mälestavad oma õpetajaid sügavas tänutundes.

Aastat 36 tagasi kõneles minule Sindi Suuralt pärinev Mihkel Klaasen, et tema olli Tori kihelkonnakoolis õppinud möödunud sajandi lõpuaastatel. Ühel talvisel pühapäeval, kui Mihklist poisil jälle koolitee jalge all, sõitnud tema isa ja ema Muraka Mäeltale pulma. Mihkel võetud ka saani otsale ja sõidutatud koolimajja, pandud levakott küll sahvresse, kuid viidud Mihkel pühapäevaks pulma, esmaspäeva hommikul aga sealt kooli. Mihkel ütles: "Ku ma kihelkonnakoolis keisin, ollid mul pastlad jalas, ja ku mind pulma viidi, ollid ka pastlad jalas!"

Mihkel Klaasen aga õppis edasi, lõpetas ülikooli, temast sai jurist. Ajal, mil ta minuga vestles, olli Mihkel Klaasen järjekordselt juba riigikohtunik, vaatamata sellele, et temal kihelkonnakoolis keies ja pulmas olles pastlad jalas ollid...

Lõpp

August Pulsti meenutused Toris "Virula 100" 10. aug. 1974. aastal.