02.12.2011, 10:58
Vaapo Vaher arvustab: Maffia, hullus ja Sannikovi maa
Kirjanduslugu tõendab veenvalt, et võikavõitu kriminaalid võivad maheda sujuvusega moonduda armastatud kirjanikeks.
FOTO:
Kirjandusel ja kuritegevusel on tõepoolest kattuvaid jooni, salajast geneetikat. Võtame näiteks keskaegse võllaroa Francois Villoni. Või homoseksuaalse varga Jean Genet’. Või eestiverelise retsidivisti Ahto Levi, tolle Halli Hundi. Pea iga aastakümme paiskab regulaarselt esile mõne rohkem või vähem väljapaistva figuuri allilmast, kes äkki oma kriminaalset minevikku poetiseerides kirjaniku aujärjele kerkib. Praeguseks lembitumaks kirjandusse pöördunud kurjategijaks on ilmselt ikka veel Gregory David Roberts, kelle tsunamina toiminud hiidromaan “Shantaram” on nüüd ka meie keelde pandud (tõlkijaks Riina Jesmin). Vaimustusevärinaid pole see sigitanud üksnes põnevust ihalevates lugejate avarmassides, vaid ka paljud autoriteedid on kaotanud pea. Näiteks ameerika tuntud kirjutaja Jonathan Carroll on hüüatanud: “Inimene, keda “Shantaram” ei puuduta hingepõhjani, on kas südametu või surnud või mõlemat korraga!” Raamatut on nimetatud vastseks “Tuhandeks ja üheks ööks” jne.