Filmi režissöör Riho Västrik roolib ja räägib, kuidas ta Peerni rannakalurid leidis ning miks neist filmi tegi. Väärt mehed ja merd ning elu näinud mehed on, sellepärast.

Tõstamaa vallas saab vihm otsa. Oleme säästumarketite ja kaubakeskuste anonüümsest maailmast jõudnud keskkonda, kus märkideks on Anne pood, Pauli koer ja Maido ema.

Viimased mohikaanlased

“Kalurid arvasid, et vaatame filmi ühes nende küla kaunis saunahoones. Ma ei tahtnud. Tahtsin, et nad näeksid seda nii-öelda võtteplatsil,” ütleb Riho Peerni Vene ajal ehitatud võrkude parandamise maja ees.

Kell neli kuu paistab. Pilved liiguvad. Margus süütab ahjus uue tule. Uue sellepärast, et ahju on hommikul juba kord köetud. Hiljem näen, et see, mis esimese muljena meelde sööbis, on Västriku filmis sees – ahjuuks ja meeste käed. Käed võrku parandamas, käed kalakasti tõstmas, käed paaditüüril. Surun Maido kätt, kui tutvume ja saan aru, et minu suur käsi on kaks korda väiksem.

Ahi köeb. Riho paneb tehnika üles. Kleebib juhtmed teibiga põranda külge. Kinnitab ekraani nii, et see ei laperdaks. Publik koguneb. “No mida kõike siin pole tehtud, aga kino näidatakse küll esimest korda,” ütleb keegi.

Publik koguneb. Mõnel kaluril on naine ka kaasas. Eesti sisepoliitikast, elamislubade ärist ei räägita. Euroopa Liit käib kinovaatamise eelsetest juttudest läbi küll.

Räimepüügi kvoot olevat nii väike sellepärast, et Euroopas seda kala ei sööda. Süüakse turska. Turska aga on meres vähe sellepärast, et kalurid tursa söögi, räime välja püüavad. Miski looduse igavese ringkäigu tõde on selles jutus sees.

Siis peab Riho kõne. See on pisut pidulik ja selgitav. Et ETVs näidatav “Elu lainetel” on pooletunnine. See, mida filmi peategelased nüüd näevad, aga 50 minutit pikk.

Meri on selle võrgumaja kõrval ja taga ja on näidatavas filmis. Ja kalurid – viimased mohikaanlased – vennad Uno, Raivo ja Heldur, kõik kalurid: Paul 42 aastat, Margus 12 aastat ja kõige noorem mees, Maido, 15 aastat.

Räemekastid ja levakott

Ses filmis on tegelane ka meeste keel ja sõnakasutus. Räemekastid ja levakott ehk siis räimekastid ja leivakott. Kastmõerrad ja lappajapaadid.

Ka lause, mille vana kalur ütleb keset filmi saaki hinnates, kui miljonid räimed võrgust lappajasse kallatakse, on mitmetähenduslik: “Päris hästi hakkab tulema. Kui igast kastist nii palju saaks, võiks mütsi kuklasse panna ja tuka alt välja!”

Selles filmis on ka üks kormoran. Mitu luike. Uskumatult palju räime on. Tonnide kaupa. Ja tuulehaugid, tuulekala. On kajakad, keda kalurid kullideks kutsuvad. Üks hüljes on, ja pääsukesed.

On jäätunud lained ja jäätumata lained. On räimelaevad. Ja on see, mida väga meil enam ei taheta tunnistada ega märgata – raske töö. On võrgumaja korstnast tõusev suits. Veel on.

Filmi alguses näitab Riho Västrik ära ka merel sõitvad suured laevad. Annab mõõdu. See, kuidas kalurid imetlevad plastiga kaetud, remonditud suurt kalapaati, on omaette vaatamisväärtus. Silmad ja sõnad.

On kalakokkuostja, kellel sel alal staaži 19 aastat. On kaader mütsist näpus ja lause, et ankruid tuleb luku taga hoida, muidu varastatakse vanarauaks.

Torm on seal sees ja ootamine ja miski pisut isegi uskumatu rannakalurite keskendumisvõime. Tuulevaikus ülekantud tähenduses on ka. On mingi rütm, mis ei lase vaatajat lahti.

See film pakub pinget. Ja on miski, mis filmist filmi teeb, mis õhus on. Filmil on elu ja on oma dramaturgia.

Mehed. Västrik ütleb, et meri on magnet ja kes temaga kokku puutub, naljalt sellest ei vabane. “Nii ka minu filmi kangelased. Neli neist on pensionile lähenevad elupõlised meremehed. Nende isad ja vanaisad on olnud meremehed. Seega on nad geneetilised meremehed. Ka noorim meeskonnaliige on mitmenda põlve kalur. Samas on nad ka väikese küla elanikud. Ka see jätab oma märgi,” räägib Västrik.

Ta on tuntud kui loodusfilmide tegija ja ka see film on loodusfilm igatahes. Ja mis siis, et loodus kipub lõppema, kui inimesed seadusi teevad: “Kaks ööd-päeva tuleks [püügi lõpetamisest] ette teatada. Vene ajal ei olnud sihukest nöökimist kalurite kallal. Kuradi jama see on? Juunikuu on just räimepüügi kuu. Maailma tööd tee ära ja kalurile midagi ei maksa. 16 eurosenti kilost, Tartus oli kilo 1 euro 90 senti. Tahad või ei taha.” Elumere lained.

Räim on alates 2007. aastast Eesti rahvuskala. 2011. aastal püüdsid Eesti kalurid 22 000 tonni räime, 8500 tonni kastmõrdadega rannikumeres, 13 500 tonni traalidega avamerel. Pärast filmi maailma esilinastust Peernis ütlevad võrgumajast kohe lahkuvad naised (mehed jäävad) tegijaile vist kõige suurema kiituse: näed, saime ka teada nüüd, mis mehed merel teevad!

Nagu kärbes seinal

Tagasiteel ütleb Västrik, kes kino­koolis õpetab noori dokumen­taal­filmi tegijaid, et “Elu lainetel” on tehtud vaatlevas laadis. See laad tekkis 1960ndate alguses, selle kohta võeti kasutusele võrdlus “nagu kärbes seinal”. See tähendab, et operaatorit ei pea asjaosalised tähele panema. Sündmusi filmitakse neisse sekkumata.

“Tean, et suurem osa Eestist ei ole selline, nagu kirjeldavad oma klantslehekülgedel seltskonnaajakirjad. Pean seda tõsiseks tasakaaluhälbeks. Hea on, kui õnnestub ka elu lainetel ekraanile tuua,” võtab filmimees oma kogemuse kokku.

Peerni sadamas puhus tuul ja seal ei olnud ühtegi paparatsot.


“Elu lainetel”

Operaator-režissöör Riho Västrik.
Monteerija Kersti Miilen.
Tootjafirma OÜ Vesilind.
Filmi n-ö festivali varianti saab üsna pea vaadata ka Elioni nutitelevisioonist.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid