Käsitöö peabki kallis olema
(1)
Kahes eelmises Maalehes ilmunud artiklid tõstsid üles küsimuse: "Miks käsitöö on kallis?" kinnaste näitel koos kirglike vastureaktsioonidega. Käesolev lugu annab põhjalikuma ülevaate sellest, miks käsitöö ikkagi on kallis ja mis põhjustab erinevat suhtumist käsitöösse.
Maalehes ilmunud artikkel "Kui tahad tulu, pead kauplema" jäi hinge kriipima ja oli ekslik väga mitmes aspektis. Teadmiseks ka lugejaile, et traditsiooniline müügihind koosneb omahinnast, müügikuludest ja maksudest (33%), millele liidetakse kasum (FIE puhul küll veidi teistmoodi).
Omahinna moodustavad kootud kinnaste puhul (mis on esimeses artiklis näitena toodud) tavaliselt kulud lõngale, töövahenditele, elektrile, soojusele (ja tööruumi rent). Müügikulud aga laadamaksud, transport laadale ning tagasi ja pakendikulud. Ja muidugi maksud (33%) ning kasum.
Toon artiklis ära kvaliteetsete villaste lõngade hinnad. Igalt müüjalt turult ostetud lõng pole alati sugugi kvaliteetne ja villane. (Kui põlemistesti villasele lõngale tehes lisaks kärsahaisule lõng ka veidi sulab, siis selline "villane" lõng sisaldab ka tehiskiudu. Väitku turumüüja mida tahes, põlemistest on see, mis annab ausa vastuse lõnga koostise osas.)
Materjali hinnakulu
Toon ära mõned hinnad ja arvutused, mille üle tasub mõelda:
Kvaliteetne villane lõng G-B Wolle Jil (ühevärviline), 2.21 (Liann Lõngad) Tokk: 50g/125m
Raasiku maavillane lõng korrutatud: ühevärviline (imporditud villast) 20.40/kg, (eesti lambavillane 16.80/kg). Naturaalset värvi 18.00. Artistic ehk mitmevärviline 22.90. Siia on vaja lisada juurde ka see info, et alla 5-7 kg nad postiga saata ei taha. Seega on vaja tellida sealt suurem kogus korraga ja seega lisandub postikulu või ise järgi minnes transpordikulu. (Info Raasiku villavabrikust.)
Addi sukavardad ca 2.75 (www.kl24.ee ehk Karnaluks).
Kindapaari kudumiseks kulub meistril keskmiselt 8 - 25 - 40 tundi, sõltuvalt kinda mustrist, keerukusest, lõnga jämedusest ja kinda suurusest. On ju selge, et kasutades kudumiseks jämedamat lõnga, saab kindad kiiremini valmis kui kasutades peenikest lõnga. Ka kirikinnaste kudumine on tunduvalt ajamahukam ühevärviliste kinnaste kudumisest. Samuti on oluline komponent kinda kujundamine ehk disainimine. Juhul, kui ei koota etteantud mustri järgi. Kui alustad kinda disainimist nullist, siis lisaks mustri kujundamisele (mis võtab ka paar tundi) tuleb kinnaste muster ka kord läbi kududa, et näha, kuidas muster kindal mõjub. Ja alles siis saab kuduja hakata kuduma sama mustriga kindaid müügiks. Ja see proovikinnaste kudumine on osa kuludest, mis jaotub proportsionaalselt sama mustriga kootud kinnaste vahel ja lisandub müügihinnale.
Ühele kindapaarile kulub keskmiselt 100g lõnga.
Täiskasvanu kinnaste kudumiseks kulub minimaalselt 8-9 tundi, millele lisandub viimistlusele kuluv aeg. Kokku ca 10 tundi.
Nimetatud andmed moodustavad alles osa kindapaari omahinnast. Ja aeg ongi kõige kallim komponent, mis ühe kindapaari tegemiseks kulub, sest aja kulgu ei saa vastavalt oma soovile aeglustada (et rohkem kindapaare kududa jõuaks). Aeg on konstantne suurus - igas tunnis 60 minutit ja igas minutis 60 sekundit. Ei rohkem ega vähem.
Seega ülimalt lihtsustatult ja minimaalset hinda (Raasiku eesti lambavillane) aluseks võttes 6-euroste kinnaste müügi korral saame, et lõnga hind ühele kindapaarile on 1,68 (juhul, kui tegija elab Raasikul). Ehk 6 - 1,68 - 33% = 4,32 - 33% = 2,89 eurot/kindapaar. Ja see tulem peab sisaldama endas raha elektriarve tasumiseks Eesti Energiale, küttematerjalide ja laadaboksi ning transpordi eest tasumiseks. Kas ikka jätkub? Pange tähele, et Mardilaadal oli 2*2 ruutmeetri suuruse boksi hind 165 eurot ehk 6-euroseid kindaid oleks pidanud müüma 165 :4,32 = 38,2 ehk 39 paari, et katta laadaboksi kulud.
39 paari kinnaste kudumiseks kulub minimaalselt 39 x 9 = 351 tundi tööd ehk 8-tunnise tööpäeva korral kulub 39 kindapaari tegemiseks 43,9 ehk 44 päeva. Teisiti öeldes on vaja teha 8,8 ehk peaaegu 9 nädalat (5-päevase ja 8-tunnise töönädala korral) tööd, et tasuda laadamaksu Mardilaadal (arvestades kuluna vaid lõnga hinda ja maksusid, kuid tegelikus elus see nii pole ja kulusid on rohkem). Ja ühes kuus on kõige rohkem vaid 31 päeva. Märgin ära ka selle, et vastavalt töökaitseseadusele (§ 16, (5)) tuleb pidada ka pause suure füüsilise koormuse korral ehk käsitöölisest-kuduja puhul antud näites on suure füüsilise koormuse talujaiks näpud ja silmad. Ja taas ajahulk pikeneb.
Ja alles pärast maksete tasumist võib hakata rääkima kasumist. Sellest kasumiosast peaks kujunema käsitöölise palk. Muidugi võib siinjuures juhtuda kergesti nii, et arvutatud hinnaga asja ei saakski enesele üldse lubada. Aga miks peaks keegi teine tahtma tasuta tööd teha? Või veel hullem - kahjumiga? Tulemus viiks vaid pankrotini.
Ja nii olengi nõus nende tegijatega, kes pigem kingivad oma käsitööd lähedastele-sõpradele kui müüvad laadal alla omahinna.
Meenutan Teile sedagi, et miinimumpalk on Eestis 1,73€ tunnis ja kulupõhist hinda arvutades käsitööline seda välja ei teeniks. Lihtsalt ajast tuleks puudu, et miinimumpalk välja teenida. Ja pealegi võiks meister ju "pühapäevakudujast" rohkem teenida.
Aga miks siis müüja müüs kahjumiga?
Arvata võib, et tegemist oli müüjapoolse sooviga oma laadakulusid (loe: laadakahjumit) minimeerida. Või oli müüjal pakkuda varasemast ajast pikalt seismajäänud kaupa, millele ta oli nõus hinnaalandust tegema.
Ei saa mööda ka sellest, et artiklis toodud võrdlus kinnaste hinna ja päevase toidukuluga oli kohatu. Ühe päeva söögiraha eest ei peagi kindapaari saama! Kindad kestavad ju kordi kauem kui ühe päevaga ärasöödud toit! Korralik kindapaar kestab mitu talve. Kohatu küsimus: kas pere päevase kõhutäiega on võimalik elada mitu talve? Meenutan siinjuures sedagi, et juba meie esivanematel olid kord elus kantavad kindad, mida edasi pärandati. Kirikukindad, mida kohe teps mitte ei kasutatud igapäevaselt. Ja igapäevased töökindad. Need kõik olid ja on ka oma hinnaklassilt erinevad, olid seda kunagi ammu ja on praegugi.
Mis siis on kindapaari õige hind?
Õige hind on see, millega müüja on nõus kindapaari müüma ja ostja soovitud summat tasuma. Ehk küsimuse püstitus polnud taas kõige õnnestunum. Pigem oleks olnud õigem küsida, milline on kindapaari õiglane hind? Õiglane hind on see, millega kindapaari tegemiseks ja müügiks tehtud kulud on kaetud ning mille kasumiosast jätkuks vähemalt miinimumpalga suurune summa käsitöölisele palgaks. Ilus unistus osavale meistrile? Kuid tihti see unistuseks jääbki.
Mujal arenenud maailmas on käsitöö see, mis maksab kordades rohkem kui masstoodang, sest see on unikaalne. Ja see on täiesti normaalne. Eestimaal kulub veel palju aega enne, kui hakatakse käsitööd väärtustama ning seda ei saa teha vägisi. Enne kui mitte-tegijateni jõuab arusaamine, et käsitöö on ka töö ja selle tegemisega nähakse vaeva ning see töö on väärtuslik. Unustatakse ära ka seegi, et "käsitöö on paljudel muude tegemiste kõrval lisandväärtus ning seda tehakse armastusega selle vastu ja sisemisest vajadusest. Kuid ka käsitöölised hindavad oma tööd ja aega." Poodi minnes ju tead, et soovides midagi osta, peab olema vastav rahasumma kaasas. Miks siis laadale minnes teisiti peaks olema? Laadale minnes tead ju samuti, et tahad midagi osta.
Lisaks on kauplemisel ja kauplemisel ka vahe. Ei saa kuidagi nimetada kauplemiseks ultimatiivse soovi esitamist müüjale. Kui ostja soovib hinna-alandust ja ei tee omalt poolt järeleandmisi. Kauplemine on ikkagi see, kui nii müüja kui ostja teevad oma pakkumise ja lepivad kokku vahepealse hinna, millega müüja soostub müüma ja ostja ostma. Kusjuures, müüja ei langeta siinjuures hinda alla omahinna ega kauple kahjumiga. Tõsiselt solvab aga suhtumine, et käsitööline peaks rahulduma ainuüksi tegemis- ja (ära)andmisrõõmuga, rääkimata omahinnast. Ja tõesti, parem on üldse mitte kaubelda ja oma tooted mujal õiglase hinna eest müüa, kui ise peale maksta laadal lihtsalt sellepärast, et kaubast lahti saada.
Käsitöö pole ainult rikastele. Tõsise ostusoovi korral on alati võimalus eelnevalt raha koguda, et lõpuks meelepärane asi osta. Hinnalisemat (mitte ainult hinna suuruse järgi hinnalisemat) käsitööd ei ostetagi hetke-emotsiooni ajel. Korralik käsitööese rõõmustab sind mitmeid aastaid vastupidiselt odavale kaubale.
See aga, et meie tavainimene ei jaksa osta paljusid asju, on hoopis teine ja teadagi väga kurb teema.
Kallis lugeja, mõtiskle kord ka selle üle, kui suur on sinu arvates sinu praeguse töö eest õiglane töötasu (+maksud) ehk milline on see palk, millega sa vähemalt perel hinge sees hoiaksid (ja arvuta veidi). Sest vähema eest pole ju mõtet hommikul üles tõustagi.
