Jõulueelset aega täidavad käsitöölaadad ja messid
“Ainult ühe paari kuue euro eest müüsingi täna,” ütleb müüja Viljandi turul. Ta ei kurda, vaid nendib. Väljas külmaga leti ääres terve päev seista pole naljaasi. Veel on letil mitmes suuruses ja eri mustriga sokke.
Tema ning paljud teisedki Viljandi kinda- ja sokikudujad loodavad head läbimüüki reedel ja laupäeval Viljandi vana spordihoone saalis käsitöömessil. Varem peeti mess Viljandi kultuurimajas, mis nüüd pikemat aega remondiks suletud.
Spordihoonegi vajaks remonti – selle vanema osa katus ei pidanud sadudele vastu. Laest hakkas nii ohtrasti vett tulema, et pallimäng tuli pooleli jätta. Hiljem kukkusid laest krohvitükid, ja saali uksed suleti.
Abilinnapea Rein Triisa käis katust ja lage uurimas ning veendus, et ohtu pole, kandekonstruktsioonid peavad vastu. Lage paigati ja käsitöömess ära ei jää.
Väravast mõlemal pool on kodukeemiakaubad. Kaks kioskit. Siin käib hommikul vedelikku tankimas teatud seltskond.
Krooniaja alguses ja enne turuhoone valmimist müüdi selles kohas lihakraami. Järjekord oli ja kaup sai otsa. Nüüd on turuhoone lihaosakonnas üks müügilett pikemat aega tühi olnud, teises osakonnas on üürile anda neli müügikohta.
Kalaosakonna müüjad on optimistlikud. “Kala tuuakse, ise oleme tublid ja ostjatele soovime rõõmsat meelt,” teeb üks neist lühida kokkuvõtte.
Möödunud laupäeval peeti käsitöölaata Mustlas. Tarvastu valla inimesed pakkusid kudumeid, küpsetisi, lõnga. Lastesokid maksid kolm eurot paar.
Mesinik Andi Reitel näitas omavalmistatud sülemipüüdjat. “Paned ridva külge ja saad puu otsast mesilaspere kergesti kätte,” selgitas mesinik. Selliste sülemipüüdjate joonised olid juba 1930. aastatel ajakirjades.
Mesinikud on mures perede hukkumise pärast. Hukkumise põhjused on selguseta. Kui nii edasi läheb, pole 20 aasta pärast Eestis mesindust. Kaovad taimede tolmeldajad mesilased, pole ristikut ega silo ning euroopalikes häärberites mõnulevad piimaandjad jäävad nälga.
