Jõgeva agrometeoroloogide tagasivaade möödunud taimekasvuajale
Tänavu toimetab loodus vastu lootusi jälle äraspidiselt - pole külma, pole lund. Meeleolu loomiseks peab appi võtma eatud-ajatud lastelaulukesed: „ ... langeb vaikselt udusulgi, siidipehmet jõululund; pilve sülest alla ilma lumeliblikate lend. Suudleb valgeks musta mulla, mured valgeks õnnelooks - helisevad jõulukellad südamesse soojust toob ..." ja edasi: „ ... lumehelbed helgivad, puudel ehted uued, kadakatel karjamaal seljas lumekuued.
Laial luhal säravad jää ja lumi vastu ... - küll on kena kelguga hangest alla lasta!" Enamik meist jääb kodumaal lund ootama ja lootma, aga jõulud tulevad siiski rohelised. Isegi sel juhul, kui tormituul lund toob, jääb maapind sügavalt sulaks ja rohukamar haljendab arvatavasti uue aasta alguseni, seda muidugi lume all.
Esivanemate tähelepanekud looduses toimuva kohta näitasid juba lindude sügisrände ajal, et varajast talvekülma pole peale tulemas. Kohalikke loodusmärke hindame ikka alles pärast - vanasõnagi sellekohane olemas: takkajärele tarkus see kõige õigem. Tänaseks (15.XII) on sedapidi läinudki: kui oktoobris ja novembris teeb veel äikest, võib pikka sooja sügist oodata, kui novembris veel soojad ilmad, jagub seda ka detsembrisse, kui novembris vihma sajab nii, et jõed ja ojad üle ääre välja ajavad, saab seda kõigil talvekuudel näha (kas just päris nii - aga sulailmadega võib tulla küll). Rannarahvale tuntud lugu: „Kui hingede ajal mereveed pagevad, ei saa talvel kindlat jääd tulema." Maarahvale seletuseks, et sügisel tuulega tõuseb merevesi kaugele rannaniitudele ja mõne aja pärast taandub tagasi merre - kui see hakkab korduma, võib nii kinnisjää sel talvel tulemata jäädagi. Ilmad on heitlikud, tuulte suunad vahelduvad, pakane ja sulad ei lase jääkattel rahulikult tekkida. Vähemalt seniajani pole meri rahuneda saanud.
Karksi pool märkasid esivanemad: „Kui talvisel pööripäeval (22. XII) tilk räästas, siis suurt talve ei tulevat." Tänavu on katuseräästad tilkumas üle päeva ja tuuled kisuvad ikka sooja poole peale. Õhtu ja õhtu-põhja külge, vahetevahel lõunasse. Viimastel aastatel ennustused väga pikalt ei püsi - aga lühema ajavahemiku ilma nad näitavad.
Sestap hoiatuseks - tuule pööramisel hommiku (ida) või selle ümbrusesse peab külmaga (eriti talve teises pooles) arvestama. Põhja- ja loodetuuled toovad külma kõrgrõhualade ajal kohale tavalisest krõbedama. Pakaseilmad väga pikalt ehk ei kesta, sest Atlandil tekib itta trügivaid madalrõhkkondi vast kuni kevadeni juurde.
Lühike tagasivaade möödunud taimekasvuajale Jõgeva agrometeoroloogide poolt. Tänavu oli see viimase 90 aasta jooksul kõige soojem, eelmine soe oli 1937. a. Eks seepärast valmisid soojanõudlikud köögiviljad (tomat, arbuus, melon jt) avamaal ja viljapõllud said koristusküpseks juba juuli lõpuks.
Vihma poolest oli pilt kirju, kohati sadas ülearu - kohati valitses põud ja sügiseks jäid jõed-järved, kaevud kuivaks. Mais oli kuivem Põhja-Eestis, juunis vastupidi. Väga vähe sadas Viljandi- ja Pärnumaal.
Et valitsesid palavad ilmad, siis põllukultuurid kannatasid kuiva käes. Juulis sadas äikesetormidega rahet, mis lõhkus kartulipealseid, peksis marjad põõsastelt ja rikkus õunasaaki. Kohati muutusid põllud pehmeks ja esines üleujutusi - vesi oli kartulivagude vahel. Juuli lõpu vihmad takistasid viljakoristustöid. Augustis sadas sageli, see segas põllutöid oluliselt. Septembris jäid sajuhulgad vähemaks.
Taliteraviljadel põhjustas pikk lumerohke talv ulatuslikku lumiseenest ja haudumisest tingitud oraste hävinemist. Uued taimed võrsumissõlmest parandasid sisu veidi, kuid valmimine jäi ebaühtlaseks. Saak vähenes hõreda taimiku ja kohatise põua mõjul.
Suviteraviljad said kannatada palava ja põua tõttu. Mais oli ilmastik soodne eriti aprillis külvatud põldudele. Juuni palavus tõmbas arengule kriipsu peale. Varasemad külvid hakkasid pead looma juba juuni keskel, küpsemine oli väga kiire - tekkis nn hädavalmimine. Juuli lõpus algasid koristamine ja vihmad!
Kartuli kasvutingimused olid kõige soodsamad Põhja-Eestis. Mujal tekkis mugulate moodustamise ajal veepuudus, pealsed isegi kõrbesid põuas. Augusti sajud kohati parandasid põldude seisukorda. Üldiselt oli suvi kartulikasvuks liiga palav, kohati jälle kimbutas liigniiskus.
Heinakasvu määras paikkonna sademete hulk. Heinaaeg saabus tavalisest varem; ädalakasvuks olid juulis tingimused halvad, vihmadega aga paranesid. Kasvuaeg venis soodsate ilmaoludega kuni oktoobrini, mis pole just tavaline lugu.
Milliseks kujuneb 2012., päikeseaktiivsuse maksimumi aasta, ennustada ei ürita. Aga lohutuseks olgu teadmine: kes tööd teeb, see midagi ikka saab. Soovin kõikidele rahumeelseid jõulupühi ja edukat teguderohket saabuvat uut aastat!
