Koolireformija: Osa koole on pigem sotsiaalasutused
Igal nädalal on teil kohtumine ühes või isegi mitmes maakonnas. Sõnum, mida levitate – et tulevik on suurte gümnaasiumide päralt ja väikesi ootab paratamatu lõpp –, ei ole aga kuulajate kõrvus ilmselt kuigi popp. Kuidas tervis sellisele tööle vastu peab?
Jah, tõsi on, et vahel lähevad kohtumised teravaks ka. Mõistan seda hästi, sest olin kaheksa aastat Tarvastu gümnaasiumi direktor. Tunnen nii hariduse võlu kui ka valu.
Aga toetan enda vaimu vanasõnaga, et kui jumal on andnud ameti, annab ta ka jõu ja julguse seda pidada.
Pealegi ollakse kohtumistel valdavalt seda meelt, et muutusi on vaja.
Küsimus on aga, kas muutused peaksid olema nii kiired ja toimuma just praegu, kui paljudel maal elavatel inimestel on raskusi töökohtadega ning majanduslikud võimalused laste mujale kooli saatmiseks kehvad.
Tunnistate, et ka praegune süsteem võiks olla siis jätkusuutlik?
Paljud koolid tuksuksid jah veel kümmekond aastat ja siis sureksid. Paraku ei saa me lasta kesta olukorral, kus osa koole on pigem nagu sotsiaalasutused, teised aga haridusasutused.
Meie riik on rõhutanud ühtluskooli põhimõtet ja ministeerium on kohustatud selle eest seisma.
Pealegi on maailm muutunud. Ning uus aeg nõuab lihtsalt õppimise kõrval ka teiste seas elamist, kaasaegsete õppevahendite kasutamist ning rohkeid valikuvõimalusi.
Vaatame kas või põhjanaabreid – seal on igal lapsel peaaegu et isiklik õppekava.
Ühesõnaga, et suurem kool, paremad tulemused.
Mitte päris nii. Ka hariduse kvaliteedi mõiste pole ju üheselt kokku lepitud. Aga tulemus peaks olema üle riigi valdavalt ühesugune.
Teiselt poolt on liikumine väiksemalt suuremale juba alanud. Paljud maal elavad õpilased on konkureerinud linnakoolidesse ja ka sisse saanud. Järelikult tegeldakse mitmes gümnaasiumis nii-öelda ülejäänutega, nendega, kes ei ole linna minna tahtnud või saanud.
Argument on aga ka see, et suure osa Tartu Ülikooli üliõpilastest on nüüdse Eesti Vabariigi ajal andnud paarkümmend Eesti gümnaasiumi. Millist haridust antakse siis mujal?
Riik on näidanud valmisolekut võtta see valdkond jõuliselt enda suunata. Kaugel on riigigümnaasiumi loomine Viljandis?
Direktor on palgal, tegeldakse õpetajatega. 1. septembril hakkab kool tööle.
Kahjuks ei saa aga uus maja veel valmis.
Kas see jääb ainsaks gümnaasiumiks Viljandimaal? Või on kaalumisel veel üks kool Abja gümnaasiumi ja Karksi-Nuias asuva August Kitzbergi gümnaasiumi alusel?
Jah, sellist mõtet on mõeldud. Oli ka Suure-Jaani ja Võhma variant, aga õpilaste arv on näidanud selget kahanemist. Võib-olla on mõistlik kaaluda koostööd hoopis Olustvere teenindus- ja maamajanduskooliga.
Selline mõte on käinud Räpinas, kus kohalik gümnaasium võiks teha koostööd Räpina aianduskooliga.
Samas on Setomaa Valdade Liit väga huvitatud Värska gümnaasiumi säilitamisest. Paraku asus tänavu 10. klassi õppima vaid kuus last.
Hiljuti käisite Saaremaal. Seal on ohus Leisi keskkool, veidi paremas seisus Orissaare gümnaasium.
Jah, Leisi tunnistas, et erilist jaksu jätkata enam pole. Orissaares lubati veel pingutada.
Kas Võrumaal Vastseliina gümnaasiumiga arvestate?
Varasemas plaanis oli tõesti Võrumaal kolme gümnaasiumi teema. Nüüd ma selles enam nii kindel pole.
Läänemaa peab ilmselt rahulduma vaid Haapsaluga.
Rootsis on seisukoht, et alla 25 000 elanikuga asulas pole võimalik gümnaasiumi pidada. Läänemaal umbkaudu nii palju rahvast ongi ning ma arvan, et meie olud naabrite omast nii väga ei erine.
Leedu läks ka üle põhimõttele, et igas endises rajoonis on üks gümnaasium ja üks kutsekool.
Ministeeriumi võimalus neid otsuseid mõjutada on n-ö teistsugune rahastamismudel. Milles see seisneb?
Ega siin palju võimalusi pole. Üks neist on, et tehakse riigi tellimus. Teine see, et mingitest piirmääradest allpool pearaha lihtsalt ei maksta.
Millal uus rahastamispõhimõte võiks kehtima hakata?
Kiirustada pole mõistlik. Omavalitsused peaksid sellest kolm aastat ette teada saama, et teha oma otsuseid.
Linnades, kus transport ja õpilaskodud ei mängi olulist rolli, võiks aga otsused sündida isegi varem.
Vanemaid ei panegi muretsema niivõrd õppetöö tase, kui just see, kuidas laps tundide alguseks linna saab või kus ja mille eest ta seal elama hakkab.
Kõik need küsimused leiavad vastuse järk-järgult, siis, kui uus struktuur paigas. On räägitud ka niinimetatud elamistoetuse maksmisest.
Igatahes praegu Eestis kellut kätte haarama ei hakata. Küll on minister andnud märku, et on nõus minema raha küsima ELi tõukevahendite programmist, mis algab aastal 2014.
