Kangelaslikkus ja kalkus

Briti ajaloolane Anna Reid leiab, et ka ajaloolased on olnud valikulised, viimasest suurest sõjast kirjutades on palju tähelepanu suunatud Stalingradi taplusele või möllule Moskva all, aga Leningradi elanike piinadest on enamjaolt mööda hiilitud. Või pole neid täies meeletuses ja arhiivimaterjalide paljastuses rahva ette paisatud.

Anna Reid võttis paranoilise blokaadiloo uurimise alla ja tulemuseks on ligi poolesaja leheküljeline käsitlus “Leningrad. Piiramisrõngas linna tragöödia, 1941–1944”, mis nüüd ka eesti keeles poelettidelt saadaval.

Reid möönab: “Jah, leningradlased ilmutasid erakordset vastupidavust, ennastsalgavust ja vaprust. Aga nad ka varastasid, mõrvasid, jätsid omakseid saatuse hoolde ja alandusid sööma inimliha – nii juhtub kõikides ühiskondades, kus toidust puudus.”

Raamatu tuuma moodustavad mitmete blokaadi läbi teinud intellektuaalide päevikud. Sealt ilmneb mõndagi. Inimloomuste erinevust, kangelaslikkust kui kalkust. Nagu keegi mäletaja ütelnud sõjaväehaigla parteilaste kohta: “Nende hulgas oli häid inimesi, halbu inimesi ja tavalisi.”

Teos on huviga loetav, kuid vastukarva hakkab tõlkija (Tõnis Värnik), aga iseäranis toimetaja (Urve Tammjärv) lohakus või pealiskaudsus või rutakus.

Näiteks – teksti põhjal tegutsenud sõjaaegses Leningradis justkui nii miilits kui politsei, igatahes mõlemast kõneldakse. Hüva, kui ingliskeelsel autoril lipsab too “politsei” sisse, ent kui tsiteeritakse vene allikaid neid vene keelest tõlkides ja ka siis kõneldakse Leningradi 25. politseijaoskonnast (lk 267), võiks seesugune jama tõlkijale-toimetajale ometi silma karata.

Raamatu järgi arreteeriti ja hukati vene luuletaja Nikolai Gumiljov “1920. aastate lõpul” (lk 38), teadaolevalt juhtus see aga aastal 1921.

Päris valusalt kiivas on vene poetessi Olga Bergholzi, Leningradi kangelanna olulise luuletuse tõlge (lk 40, värsi tõlkinud Peep Ilmet), mis õigupoolest on tõlke tõlge, jõudes raamatus meie keelde läbi ingliskeelse ümberpaneku ja nii ümber nurga tõlgitult pole Bergholzi poeesiast ettekujutustki säilinud.

Möllav saatus

Alanud aastal on Tänapäevalt tulnud mitu suurepärast kaan-tevahet. Eelnevalt kõneldud blokaadihullusega haakub omal kombel Ljudmila Petruševskaja (sünd 1938) juturaamat “Elas kord naine, kes tahtis tappa oma naabri last”.

Petruševskajat on meil siiani teatud kui dramaturgi, tema proosat pole ma eesti keeles kohanud, nüüd on seda Toomas Kalli hüvas ümberpanekus võimalik ka maakeeles nuusutada.

Petruševskaja lugude kohta on öeldud: sadistlik müstika. Tema tegelasi vaevab identsuse kriis.

Juttude süžeelised skeemid ekslevad üleloomulikkuses, ent selle varjust ilmneb ka inimelu ja -suhete keerukust, mõistatuslikkust. Ka folkloorset kudet. Juttude vorm imiteerib tondijuttude vestmist, iga novell on kui “kummaline juhtum” või “jube lugu”. Sedamoodi on jutustatu justkui liigsest puhastatud.

Teisalt iseloomustab Petruševskaja jutuloomet orienteeritus kirjanduslikule traditsioonile, tema tekstid provotseerivad haistma arhetüüpseid situatsioone, allusioone Dostojevskile, Platonovile, Zoštšenkole, tingimata aga Harmsile. Petruševskaja proosat ongi ühendatud nii vene klassika kui postmodernistliku esteetikaga.

Võib aimata süžeelisi tsitaate, kus varasemast tuntud lugu on asetatud uutesse reaaliatesse ja kulgeb isepäi ja teisiti, sundides uues asendis langetama teistlaadseid hinnanguid.

Üks mõjuvaid elemente Petruševskaja proosas on märksõna “saatus”. Nii nagu miljonitele inimestele oli saatuse poolt määratud sattuda sõjaaegu Leningradi, nõnda möllab saatus Petruševskaja juttudes, läbi metamorfooside, seletamatute kohtumiste, tähendusrikaste juhtumiste ja muude saatuse mänguvahendite.

Kirjanduslik Kuningas

“Saatus” tähendab ju ühest küljest saladuslikku jõudu, teisalt aga kellegi konkreetset elukulgu. Samas võib Petruševskaja lugudest aduda peidetud irooniat. On ju teada, et klassikaline tragöödia väändus postmodernismis tragifarsiks. Petruševskaja on seal kahevahel või mõlemas ühekorraga.

Petruševskaja on vanuigi üles astunud lauljana, esitades vene keeles Piafi, Dietrichi või Fitzgeraldi šlaagreid. Püüdmata niimoodi alustada vokaalset karjääri, pigem tahtes pakkuda isepärast performance’it, andes vanadele lugudele iseäralise rakursi. Nii nagu ta jutukirjanduses seda aina teeb.

Tänapäeva teiseks väärt teoks sai Vladimir Nabokovi “Kuningas, emand, poiss”. Seda 1928. aastal valminud romaani (esimest autori kolmest saksateemalisest) on nimetatud “halastuseta romaaniks”, “julmaks psühhologismiks” jms.

Nõnda võib seda väheke vägivaldse võrdlevusega panna Petruševskaja proosa kõrvale, kas või erinevuste registreerimiseks. Ühes “müstika”, teises “psühhologism”, ehkki mõlemad on “julmad” või “sadistlikud”.

Romaani pealkiri paneb teose tegelaste kunstilise hierarhia kenasti paigale. “Kuningas” on jõukas kaupmees Dreyer, “emand” tema abikaasa Martha, “poiss” või kaardikeeles ka “sõdur” on noor provintslane Franz, kes kaupmehe teenistusse saabub. Sedavõrd klassikaline kolmnurk peab Martha ja Franzi vahele teadagi sigitama fataalse kiresuhte.

Martha kujutleb unelmais ette uut elu ilma senise abikaasata, kuid abikaasast jääva kapitaliga. Armastajad ihkavad instseneerida õnnetusjuhtumit, lükates Dreyeri paadisõidul jõhkralt üle parda ja ujumisoskuseta mees nõnda uputada. Kõik läheb aga teisiti. Tegelikult haigestub Martha ise ja sureb.

Nabokovi uurija Brian Boyd on kinnitanud, et Nabokov vihkas kirjanduslikku determinismi, sündmuste põhjuslikku tingitust, ajendeist hargnevat saatust. Sellest johtuvalt ei sallinud ta žanritest tragöödiat.

Romaan “Kuningas, emand, poiss” ongi justkui rünnak determinismile, sest loogilise arengu järgi pidanuks raudse otsustavusega Martha plaan õnnestuma ja Dreyer hukatama, Nabokovi teoses jääb aga ekstsentrilisel Dreyeril elu sisse ja Martha ise sureb lollakalt.

Tundub, et Nabokov kujundab süžee sidusetust tõepoolest iroonilise naudinguga.

Nagu Petruševskaja proosas, nii ka Nabokovi romaanis on märgatavad süžeelised tsitaadid, eessõnas ingliskeelsele väljaandele tunnistab autor ise, et Balzac ja Dreiser võiksid kippuda teda süüdistama “jämedakoelises paroodias”, kuid kinnitab, et teadlikult ta nende klassikute süžeid ei pruukinud, sest kirjutamise aegu justkui polnud ta veel näiteks Dreiseri “Ameerika tragöödiat” lugenudki.

Ehkki teadjad (näiteks Sergei Kaplan) on tunnistanud, et Nabokov oli aastal 1926 Dreiseri teosega põhjalikult tutvunud. Küll soostub Nabokov, et “Anna Karenina” ja “Madame Bovary” on oma osa tema romaani kujunemisel mänginud.

Kõik see pole Nabokovi romaani elamuslikul lugemisel tähtis, teose nautimist ei sega ka süžeearengu ette teadmine, üleoleva meisterlikkusega materjali valitsemine jm teevad Nabokovist endast kirjandusliku kaardimängu Kuninga. Lugeja osaks jääb virtuaalne osavõtt.