Arvan, et varumise pool on hästi käima läinud. Investeeringuid on tehtud usinalt, metsas kõigesse võsalõikusest väljaveoni, samuti hakkuritesse. Tarbimist võiks rohkem olla, aga küsimus on hinnas, mida elektrijaamad praegu hakke eest maksavad. See on liiga kõrge.

Liiga kõrge?!

Jah, see hind küsitakse ju meie kõigi käest tagasi. Sisulist hinnaküsimust ei tekigi, kuna jaamad saavad riigilt head suurt toetust. Tean kindlalt väita, et mõnegi korraliku firma pakkumine on kas lohakusest või tahtlikult lihtsalt kõrvale lükatud, kuigi see oleks hinna poolest olnud elektri ostjale soodsam.

Toetus on ju ometi välja mõeldud selleks, et taastuvkütustele üleminekut hoogustada.

Jah, aga sellega on üle võlli keeratud. Sellist külluslikku rahajagamist pole kusagil mujal. Hiljuti lugesin Postimehest, et Inglismaal makstakse toetust 30 eurot megavati kohta, meil on see arv 54. Kas oleme rikkamad kui Ühendkuningriik?

Toetuse saab, eks, elektrit tootev koostootmisjaam.

Jah.

Aga metsamehed räägivad, kuidas ikka jääb liini alt ja kraavikaldalt võsa võtmata ja ikka kiputakse hoopis paberipuitu hakkesse saatma. Et võsa eest saab liiga vähe raha...

Paberipuit on ikka väärtuslikum. Et see hakkurisse jõuab, on tingitud praegusest turuolukorrast, kus paberipuidu hinnad on väga madalad. Näiteks okaspuu paberipuitu ei taheta üldse.

Viimasel seitsmel aastal on puidu hinnad väga liikuvad, hüppavad küll üles, küll alla. 1994, kui puidukaubandusega tegelema hakkasin, oli olukord hoopis teine. Esimene löök tuli 1997, aga pärast seda oli jälle mitu head stabiilset aastat.

Praegu on elu hoopis keerulisem. Mingid signaalid on, et põhjus on hiinlaste kavaluses. Suur osa tarbimisest on liikunud Aasiasse, Hiinasse. Nad kord tahavad vanapaberist tselluloosi toota, kord kasutavad värsket tselluloosi jne. Nad ostavad seda, mille hind parasjagu sobib. See ehk ei mõjuta meid otseselt, aga mingi tõuke puiduturule ikkagi annab.

Prantsusmaal, kust signaalid pärit, on Aasia ärimehed mitu vanemat tehast ära ostnud.

Kas nad on tulnud Prantsusmaale tselluloosi tootma?

Jah, kasutades sealset tooret. Eks nad üritavad ka jalga Euroopa ukse vahele panna. Elu mõjutavad ka dollari ja euro suhted. Tänavu on näha, et kõik Euroopa suured tegijad, näiteks Stora Enso või Metsäliitto, lõpetasid eelmise aasta näitajatega, mis head ei olnud.

Kas see puudutab tselluloosi- ja paberitootmist?

Saematerjali samamoodi. Rootsi saekaatrid töötavad praegu poole koormusega. Üks Inglismaa suurimaid saematerjali ostjaid läks pankrotti. Rootslaste kahjud on sellega seoses suuremad kui soomlastel, kes õnneks olid sellega vähem seotud.

Kas jälle Aasia huvid mängus?

Siin on põhjuseks vist ikka eurokriis. Need inglased ostsid saematerjali sakslastelt, rootslastelt... Kindlasti meilt ka. See pankrotiuudis oli Soome lehtedes üle-eelmisel nädalal. Saab näha, mis tuleb.

Kui jutuga tagasi hakkpuidu juurde tulla, siis meil Eestis on see täiesti eraldiseisev majandusharu.

Näiteks Soomes on see pigem suurkontsernide ääreala. Seal ei ole sellist võsa nagu meil, vaid tegu on noore metsa harvendusega või metsajäätmetega. See toore liigub energiasektorisse ja on peamiselt suurte gigantide pärusmaa.

Globaliseerumine, see üleilmastumine on ikka palju asju ära rikkunud. Äkki tuleks pikad veod lõpetada ja vägisi tootmisringe väiksemaks muuta?

Hakketootmine ongi tegelikult lokaalne, peaks olema. Kui veod lähevad üle 120 km pikaks, kaob rentaablus. Et me praegu haket meritsi üle piiri viime, tuleb sellest, et praegu on siin seda rohkem kui endal tarvis.

Eelmisel aastal viisime jaanuaris haket Eestist välja ja oli paus detsembrini, siis alles hakkas asi jälle liikuma. Lätiga on teisiti, seal oleme pidevalt hakkematerjali terminalides vastu võtnud ja laevatanud. Lätis pole veel suuri koostootmisjaamu nagu meil Väo ja kaks Fortumi oma.

Peatselt hakkab Jelgavas (jälle Fortum) valmis saama elektrijaam, mis jätab umbes 200 000 tonni metsahaket Lätti. Aga Läti piir on praegu umbes miljon tonni.

Mis Eesti piir on?

Vajadus on kusagil seesama miljon tonni. Piiri ei oska ütelda. Näeme ju, et metsa alla jääb seda materjali veel palju.

Aga teie firma otsustas osa mehi ja masinaid hoopis Prantsusmaale viia...

See oli lihtsalt üks väljakutse. Seal Biskaia lahe ääres oli torm ja tekkisid huvitavad mõtted, põnevad väljakutsed, läksime neid realiseerima. Tööga alustasime 2011. aasta veebruaris. Eks siinne külm pikk talv, merejääolud ja materjali kättesaadavust takistav lumerohkus, mis kõik tarnete õigeaegsust ohustasid, mõjutasid otsust.

Meil oli tegelikult eeltöödega juba poolteist aastat tagasi alustatud, aga olud andsid just sel hetkel tõuke. Ei kahetse, et läksime.

Kas kavatsete Prantsusmaalt ka edasi minna?

Edasi rännata pole plaanis, võib-olla hoopis tagasi.

Kogu metsatehnika, mis pärast tormi Prantsusmaale kogunes, on nüüdseks enamasti lahkunud või kohe lahkumas.

Meil on veel paar kuni kuus kuud teeäärseid virnasid hak- kida.

Piirkond, kus oleme, on ajalooliselt Baskimaa, metsamassiivi ja ka raiemahu poolest Eestiga peaaegu võrdne.

Kui palju inimesi ja masinaid teil seal praegu veel on?

Nüüd on meid seal vähem, seitsme asemel kolm-neli, masinatest kaks autot ja üks hakkur. Aga kui kogu sealset aega mõtelda, siis kogemus on olnud õpetav, huvitav.

Kõik see operatsioonide juhtimine, autoveod, sadama laadimised, laevatused ja muu taoline Lõuna-Euroopa keskkonnas... Suur tänu me tublile meeskonnale!

Me oleme saanud seal ka ise õpetada, meilt on nõu küsitud ja meid on kopeeritud.

Selgus, et varem pole seal metsahakkega suurt midagi tehtud. Küll on tehtud haket saeveski jäätmetest, mida on kasutatud tselluloosi- ja plaaditööstuses.

Ka ümarat metsamaterjali on plaaditööstusele hakitud, aga selliseid mobiilseid hakkureid, mis metsa viiakse ja mis meil on tavalised, seal polnud.

Nüüd pärast tormi ehitati ühele paberitööstusele puiduhakkekatlamaja, kus kasutatakse tormiheitest toodetud haket, kändude haket ja oma tehase jäätmeid, mis varem kasutust ei leidnud.

Teie hakkurid lõid niisiis Prantsusmaal laineid?

Meid käidi ikka päris mitu korda uudistamas, jah. Käidi delegatsioonidega. Näidati meie pealt, kuidas on soodne tegutseda ühekordse metsalõikusega, pikatüve väljaveoga ja selle hakkimisega tee ääres. Kõik imestasid, et me hakime otse autosse.

Kas prantslased pikemat tööd pole pakkunud?

On pakutud, aga me ei ole midagi otsustanud.

Praegu on päevakorral, et need viimased hakkekoormad tee äärest on vaja veel ka klientidele tarnida. Oleme silmitsi sellesama globaalse turuga, ning midagi pole teha – Aafrikast ja ka Ameerikast tuleb Euroopasse sisse odavam hake kui Eesti või Põhjamaade metsad suudavad pakkuda.

Lokaalne majandusharu, ja siis äkki aafriklased ei kasuta kohapeal, vaid veavad hoopis Euroopasse...

Siin on küsimus materjalis. Aafrikas, Libeerias jäid 11aastase kodusõja päevil suured kautšukiistandused hooletusse. Kui sõda 2003 lõppes, leiti, et riigi tähtis ekspordiartikkel tuleb jälle jalule saada.

Oli vaja istanduste vanadest puudest lahti saada ja uued asemele istutada.

Esialgu neid vanu puid lihtsalt põletati, aga siis üks Kanada filantroop, kes juhuste tõttu sinna sattus, pakkus välja, et teeme sellest puidust midagi kasulikku.

Nüüd ongi nii, et materjali saavad nad tasuta kätte, kuludeks on vaid transpordikulud.

Euroopa tarbijail ja katlamajade omanikel on muidugi hea meel odava kütuse üle, aga see seab Euroopa Liidus ohtu osa investeeringutest, mis on tehtud energiapuidu varumiseks.

Seda haket võiks ju kasutada, aga siis peaks see tuginema turusuhetele – näiteks et väljastpoolt ELi toodetud biokütuse kasutajale ei laiene ELi või liikmesriikide tugi. Praegu osa Euroopa katlamajadest saab väljaspool ELi toodetud odavat haket või pelletit ning peale selle veel taastuvenergia toetusi ja CO2 kvoodi raha.

Meie ei suuda aga võistelda maadega, kus ei ole kütuseaktsiisi või kus riik hoopis maksab bensiinile peale, et see oleks odav, nagu Indias. Bioenergia varumisketis on kütuse osa tahes-tahtmata hoomatav.

Aafrika haket tuuakse Euroopasse väga usinasti. 2010. aastal toodeti seda 95 000 tonni, 2011 juba pea 300 000 tonni. Ainuüksi Libeerias on vanu istandusi veel umbes 270 000 hektarit (ühelt hektarilt saab kuni 150 tonni puitu).

Üks Rootsi suur riigiettevõte on Libeeria hakketoomises osanik, näevad seal head katet oma Berliini katlamaja tarneteks. Aafrika hake on jõudnud juba Soome Jacobstadi katlamajja, mis on oma 800megavatise võimsusega üks maailma suurimaid taastuvenergiat kasutav koostootmisjaam.

Oleme ka ise saanud pakkumisi Aafrikast – Must Mander astub bioenergia nii-öelda suurt sammu.

Tegelikult on see ju üks suur jama, analoog sellele, kuidas tselluloositootmine on eukalüptiistandustele üle läinud.

Nii ta on, jah. Kui kord metsandus lähebki põllunduseks, istandike peale, oleme täiesti uues olukorras.

Äri seisukohalt võttes peaksite oma hakkuri ja autod nüüd võib-olla hoopis Aafrikasse saatma?

Ei, ei. Kui, siis võib-olla Brasiiliasse. Näha on, et järgmine biokütuste varaait on sealt tulemas, kui oma ressursist ei jätku või kui näiteks hakketootjad metsaomanikega toormehindade osas ühist keelt ei leia.

Puit kasvab kiirelt (loe: odavalt) seal, kus on soe, päike ja niiskus.

See kõik on Lõuna-Ameerikas olemas.


OÜ United Loggers

2011. aasta

- Käive 15 mln eurot.

- Meritsi klientidele viidud 250 000 t kaupa.

- Kaupa on laaditud Liepāja, Ventspilsi, Mērsragsi, Riia, Skulte, Salacgrīva, Pärnu, Virtsu, Roomassaare, Lehtma, Ust-Luuga, Lomonossovi, Peterburi, Aberdeeni, Bordeaux’ ja Bayonne’i sadamast.

- Pea kõigist neist sadamatest on lastitud kaup ühingu enda laevadele Symphony ja Carolyn.

Allikas: Peeter Volke

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid