Pärast gümnaasiumide arvu vähendamist koolimajad küll säilivad, aga kas ka kõik tegevused, mis siiani koolides toimunud on? Kui kaovad ära vanemad õpilased, kes sageli koos täiskasvanutega osalevad vabaajategevustes, siis kas need tegevusedki jätkuvad?

Haridusminister Jaak Aaviksoo on algatanud protsessi, mille tagajärjel peaks korrastuma Eesti gümnaasiumivõrk ning paranema hariduse kvaliteet. Allakirjutanu ja terve Eesti Lastevanemate Liidu juhatus toetab kõiki neid ministri algatusi, mille eesmärk on lastele parema arengukeskkonna loomine koolides või ka mujal.

Põhjanaabrite ja enamiku Euroopa riikide kogemus näitab, et põhikooli ja gümnaasiumi sisuline ja füüsiline lahutamine on õige samm, mis teenib ka arengukeskkonna parandamise eesmärki.

Samas, kehtivaid õppekavasid silmas pidades ei ole suurt vahet, kas õpe toimub praegustes keskkooli tüüpi (средняя школа) koolides või nn puhastes gümnaasiumides. Kahjuks puuduvad meile teadaolevalt ka uuringud, mis kinnitavad praegu kehtiva õppekava rakendamise paremaid võimalusi uut tüüpi koolides.

Seda, et olemasolevad täistsükli koolid suudavad õppekava täitmist pakkuda võrdselt puhaste gümnaasiumidega, kinnitab asjaolu, et kõigist Eestis tegutsevatest gümnaasiumidest võime leida lõpetajaid, kes saavad ülikoolidesse soovitud erialale õppima, nagu ka neid, kes kooli lõpetamise järel ülikooli astuda ei soovigi.

Kosmeetilised uuendused

Et mõnes on edasiõppijaid rohkem kui teistes, on samuti lihtsalt seletatav – ei püüa ju keegi teha võid vadakust, vaid ikka piimalt riisutud koorest. Senikaua, kuni Eestis on koole, mis saavad endale õpilasi valida, ja koole, mis võtavad vastu suurema selektsioonita eelkõige koduläheduse põhimõtet järgides, on nii nende lõpetajate riigieksamite tulemused kui ka ülikoolides edasiõppimise oodatav osa võrreldamatud.

Viitan sellele, et gümnaasiumi lahutamine põhikoolist on küll õige suund, kuid see peab käima koos õppekava olulise muudatusega. Paari aasta eest tehtud “uuendused” olid vaid senise õppekava kosmeetiline kohendamine, kus suuri sisulisi muutusi polnud – ei sisu ega mahtude osas.

Gümnaasiumi õppekavas peab õpilaste valitavate ainete osakaal olema palju suurem kui riiklikult ette kirjutatutel. Praegune süsteem, kus kõik õpilased õpivad kõiki õppeaineid, kuulub samasse ajajärku kui keskkooli tüüpi koolid ning tuleb koos nendega ajaloo prügikasti saata.

Lastevanemate liidule valmistab muret asjaolu, et allesjäävad põhikoolid ei pruugi pärast muudatusi suuta pakkuda kvaliteetset õpet. Olukorras, kus (maa)kooli gümnaasiumiosa likvideeritakse, võivad koolidest ära kaduda ka aineõpetajad, kes kolivad koos gümnasistidega maakonnakeskustesse, sest koos gümnaasiumiga kaob ära suur osa nende tööst.

Aineid, mis põhikoolis tagavad õpetajale normkoormuse ja -palga, võib üles lugeda ühe käe sõrmedel. Oleks kahetsusväärne, kui gümnaasiumihariduse tugevdamise sildi all toimuks hoopis põhikoolide nõrgendamine.

Radikaalseid muudatusi ei tohi koolivõrgus esile kutsuda enne, kui on tagatud piisaval hulgal nüüdisaegseid õppevahendeid ja -meetodeid kasutama õpetatud “multiõpetajate” (keemia, bioloogia, füüsika, geograafia või ajalugu, inimeseõpetus, loodusõpetus, võõrkeel) olemasolu kõigis säilivates koolides.

Võib-olla on õigem alustada koolivõrgu korrastamist hoopis sellest, et ministeerium esitab kõrgkoolidele tellimuse uut tüüpi õpetajate koolitamiseks. Meile kui ülikoolide oludega küll mitte väga kursis olevatele isikutele tundub, et õpetajakoolitus ei arvesta sageli XXI sajandi tingimustega – muutunud õpilaste ja kodude huvide ja ootustega, muutunud tehnilise keskkonna ega ka uusimate ning atraktiivsemate õppimis- ja õpetamismeetoditega, vaid kipub olema kinni möödunud, kui mitte ülemöödunud sajandis.

Just kvalifitseeritud ja heade õpetajate puudus võib saada ministri uuenduste takistuseks.

Koondades õpilasi suurematesse keskustesse, sisuliselt hoopis ju suurendatakse koolipidajate kulusid alles jäävate õpilaste kohta. Majad vajavad ju kütmist-valgustamist-koristamist sõltumata sellest, kas seal õpib pool tuhat või napilt sadakond last. Siit võib omavalitsustel tekkida soov – nagu Pühajärvel – väikekool sulgeda. Ikka seetõttu, et suuremat kooli on efektiivsem pidada.

Kellele jääb otsustav sõna?

Nii tuleb paralleelselt diskussiooniga “paraja” suurusega gümnaasiumi õpilaste arvu üle käivitada viivitamatult arutelu, mitme õpilasega alg- või põhikooli olemasolule tagatakse igal juhul riiklik kaitse.

Võib ju avalikkusega arutada, kas gümnaasiumis peab õppima 252 või 540 õpilast, aga see ei tohi olla muudatuste põhiküsimus. Me peame selgeks vaidlema, mida nimetame tänapäeva Eestis hariduse kvaliteediks ja kättesaadavuseks või eri kooliastmetes võimaldatava hariduse eesmärkideks; milliseid meetodeid õpetamisel eelistada või millistele väärtustele kasvatuses rõhuda; ning mõtestama lõpuks üheselt ja kõigile mõistetavalt lahti, mida tähendab Eesti Vabariigi põhiseaduse § 37 öeldud lause “laste hariduse valikul on otsustav sõna vanematel”.

Eestis on siiani toimunud kolm rahvusliku kasvatuse kongressi: 1927., 1935. ja 1996. aastal. Võib-olla on viimane aeg kutsuda kokku IV rahvusliku kasvatuse kongress, kus kõigi püstitatud küsimuste, aga ilmselt ka paljude teiste hariduse valdkonnas tegutsevate isikute ja organisatsioonide tõstatatud probleemide üle väärikaimad ning informeerituimad sotsiaalpartnerid avalikult arutada saaksid.



Eesti Lastevanemate Liit

- Eesti Lastevanemate Liidu asutas 1998. aastal professor Ago Künnap, et võidelda laste füüsilise ja vaimse ülekoormuse vastu.

- Nüüdseks on probleemide­ring laienenud. Künnap sõnastab selle liidu kodu­lehel www.laps.ee nii: “Väidan ketserina, et tänane Eesti kool mitte ei loo lastele õnne võimalust, vaid vähendab seda. Vähendab, surudes maha loovust, ­tekitades pidevat stressi, luues lapse ümber hirmu ja ohu õhkkonna.”

- Kodulehekülje andmeil on liidul 1532 liiget, kaks aupresidenti – Ago Künnap ja Reet Vääri. Tegeldakse kogemuste vahendamise ja maailmavaate kujunda­misega, koolide hoole­kogude ­kooli­tamisega, meedia­tööga, järele­pärimiste esitamisega jne.