Koolireformist mõeldes: Millele tugineb väide, et väikesed koolid ei suuda pakkuda kvaliteetset haridust?
Pidev õpilaste arvu vähenemine eeldab ka õppekohtade arvu vähenemist. Statistiliste näitajate alusel on ametnikel seda lihtne teha, see on ju kõigest matemaatika. Jagad gümnaasiumi õpilaste üldarvu klassi õpilaste maksimaalse arvuga 36 ning ongi käes klassikomplektide üldarv. Eeldades, et gümnaasiumis peaks olema 5 paralleeli, saame gümnaasiumide üldarvuks 40 senise 220 asemel. Rahavoogude suunamisega on seda ka kindlasti võimalik reguleerida. Jätame väiksema õpilaste arvuga gümnaasiumidele raha andmata ja ongi reform tehtud, sest kohalikud omavalitsused ei suuda oma tulubaasiga kõiki riigi poolt üle antud funktsioone täita ja kui suudaks, kas nad ikka peaks seda tegema.
Järgmine võimalus on igasuguste pingeridade abil kujundada väikekoolide kohta negatiivne kuvand. Väikesed koolid ei suuda pakkuda kvaliteetset haridust. Millele see väide tugineb? Kas tõesti sellele, et maakoolis ei ole riigieksamite keskmine tulemus võrreldav keskmise tulemusega eliitkoolis, või sellele, et maakoolist ei saa 100% kõrgkooli riigieelarvelistele õppekohtadele. Ma arvan, et meil on lihtsalt erinevad ülesanded ja orientiirid. Kui meie võtame kooli vastu põhikooli lõpetajaid keskmise hindega vahemikus 3,0-5,0, siis seame me ülesandeks tagada võimalikult väikese väljalangevuse koolist ning võimalikult kõrged tulemused kooli lõpetamisel, mis loob baasi haridustee jätkamiseks. Jätkata võib kõrgkoolis, rakenduslikus kõrgkoolis või kutsekoolis. Meie statistika näitab, et suurem osa lõpetajatest jätkab õpinguid vastavalt oma võimetele ja võimalustele ja üksikud lähevad algul tööle ja siis mingi aja pärast alustavad õpinguid. Loomulik on see, et kui mõni kool võtab vastu ainult väga kõrgete keskmiste hinnetega õpilasi, siis ongi nende ülesandeks nende õpilaste ettevalmistamine ainult kõrgkooli astumiseks. Samas miks õpetavad kutsekoolid õpilasi erialadel, mis eeldavad õpilastelt keskhariduse olemasolu. Maakooli põhiülesanne on tagada kvaliteetne haridusteenus eelkõige kohalikele ja lähiümbruskonna lastele jätkamaks hariduse omandamist kas kõrg- või kutsekoolis.
Mind paneb tihtipeale imestama see, et kõik kauged ametnikud näevad reformide läbiviimise vajalikkust paremini kui need, keda see tegelikult kõige lähemalt puudutab. On keegi küsinud õpilastelt, õpetajatelt või lapsevanematelt, millised on nende ootused seoses kavandatava reformiga? Kas on mõeldud selle peale, kuidas vanemad tagavad lapsele kvaliteetse hariduse, kui kool asub kodust mitmekümne kilomeetri kaugusel, kui koolini ei ole tagatud korralikku transporti? Tänasel hetkel toetavad paljud omavalitsused oma koolides õpilaste koolitamist majanduslikult - tagatud on transport kooli ja kodu vahel, tasuta õppevahendid ja koolilõuna, doteeritakse õpilasmajutust. On kindlasti peresid, kus koolitamist vajavad korraga mitu last. Ma arvan, et hariduse kättesaadavus halveneb tunduvalt ning paljud peavad piirduma ainult põhiharidusega. Kas selline peaks olema antud koolivõrgu korrastamise eesmärk? Läbi mõtlemata on küsimused, mis seonduvad õpetajatega, väheneb ju nende koormus ja seega ka sissetulek, vaevalt kõik sooviksid jääda tööle mingi osakoormusega. Selle asemel otsitakse mõni teine kool, mis tagab täiskoormuse ning endine kool jääb ilma vastava aine õpetajata.
