Loodan, et suurem osa Vihula valla elanikest on võitlejad

Hea Vihula valla rahvas!
Veebruar on lühim kuu kalendris, kuid eestlaste ajaloo mõttes kahe väga olulise sündmuse toimumist tähistav.

Teatavasti 24.02.1918.a. deklareeriti meie esivanemate poolt iseseisvust ja peale seda alanud Vabadussõja lõpp Tartu rahu sõlmimisega jäi jällegi veebruari. Ükskõik kumba sündmuse olemata jäämine tähendanuks seda, et täna me ei pruugiks elada vabas Eestis ja võib olla niisugust rahvust nagu eestlased polekski enam.

Sellel lühimal ja külmimal kuul aastas on eesti­maalastel, aga eriti eestlastel, põhjust ikka ja jälle esitada endale küsimusi „Kas oleme vääriliselt käitunud ja oma esiisade pingutusi ja toodud ohvreid väärt?" või „Kas meie tänane käitumine suudab tagada iseseisvas Eestis ka rahvuse säilimise?". Kui nendele küsimustele saab iga inimene ise vastata ja ka ennast ise muuta avastades, et vastus talle endale ei meeldi, siis on ridamisi teemasid, mida pole enam üksikul isikul võimalik muuta ja tahtes edasi eksisteerida peame kohanduma. Muutusi soovides peame olema võimelised nende eest võitlema.

Näiteks võib tuua eestlase jätkusuutlikkuse küsimuse, mis on ehk kõige olulisem üldse nii tervele Eestile, aga ka igale omavalitsusele, kes ei asu suurte keskuste (loe: töökohtade) lähedal. Sellele küsimusele vastamiseks on vajalik vastata paljudele teistele küsimustele ja nendele vastuse andjad istuvad reeglina pealinnas ning ei püüagi endale küsimuste tõsidust selgeks teha. Pigem lahen­datakse eksistentsiaalseid küsimusi päevapoliitiliselt ja raamatupidamuslikult. Nii oleme tänaseks jõudnud olukorda, kus raamatupidamuslikult on kasulik koondada lapsed suurtesse koolidesse ja likvideerida koolid väiksematest keskustest või likvideerida tuletõrje­komandod ja järgida põhimõtet „uppuja päästmine on uppuja enda asi. Ja selliseid teemasid jätkub.

Kokkuvõttes on nii, et tahtes elada sellises kaunis kohas nagu Vihula vald, pead olema väga jõukas, et oma last viia igapäevaselt kümnete kilomeetrite kaugusele kooli või ise käia veel kaugemal tööl ning riskida igapäevaselt oma varaga, sest päästjad asuvad enam kui 30 minuti kaugusel ja sedagi vaid teoorias, mida praktikas pole võimalik järgida.

Kui sa aga piisavalt rikas ei ole, siis on alternatiiviks ära kolimine. Kahjuks näitab statistika, et Vihula valla ja teiste keskustest kaugemal asuvate valdade elanikkond väheneb (sh kõik L-Viru omavalitsused), seega on riigipoolne raamatupidamuslikest otsustest johtuv teenuste koondamine keskustesse viinud kaunid haja­asustatud piirkonnad ääremaastumisele.

Kellele on see kasulik? Miks keegi ei püüagi selgeks teha, et raamatupidamislikult ei tohi langetada otsuseid, mille tulemusel maapiirkonnad tühjenevad? Nendele küsimustele mina vastuseid ei tea. Ei tea neile vastuseid ka Toompeal troonivad rahvaesindajad ja järgides nende jätkuvalt raamatupidamise pinnalt juhitud otsustusi on selge, et keegi ei püüagi sisuliselt küsimustele vastuseid leida. Tundub, et igaüks veeretab oma ametiaega lõpu poole ja elab päev korraga.

Ja nii jääb maapiirkonna inimestel võimalus kohan­duda (alla anda?). Kohandumine viib inimeste lahku­miseni, sealt tulenevalt kohalikule omavalitsusele teenuse pakkumiseks vajalike vahendite vähenemiseni, sealt edasi teenuse kvaliteedi langemiseni ja see annab võimaluse Toompeal istuvale ametnikule parastavaks väiteks - kohalikud omavalitsused ei saa hakkama.

Loodan, et igaüks meist mõtiskleb niisugustel teemadel ja esitab analoogseid küsimusi endale ning leiab ka nendele küsimustele vastuseid.

Loodan, et suurem osa Vihula valla elanikest ei ole kohandujad vaid on võitlejad, kes soovivad vältida selle kauni paiga ääremaastumist.

Samuti loodan, et eestimaalased saavad ka kümnete ja sadade aastate pärast tähistada oma maa sünnipäeva ja tõdeda, et riigis nimega Eesti Vabariik elab jätkuvalt eestlasi, kes väärtustavad oma esivanemate ponnistusi oma riigi eest võtlemisel 20. sajandi esimeses pooles ja vabaduse taastamist selle sajandi viimasel dekaadil.