Renessansi pehme porno
“Tudorite” alltiitrid annavad mulle võimaluse täiendada eesti keele oskust, kui näiteks mõnd hädavarest elusalt keedetakse.
Vanapoiss talv ei ole tänavu minekuga kiirustanud – erinevalt eelmisest aastast, kui kevad ta jõhkralt jalust ära tõukas ja ise nii kähku asemele tormas, et tabas kõiki ootamatult.
Olgugi et päevad lähevad pikemaks ja soojemaks, on ujumistrikoo aeg siiski alles kaugel ning ma püsin kodus raamatute ja teleka seltsis.
Testosterooni täis kuningas
Oma parimate tõekspidamiste vastaselt olen nautinud telesarja “Tudorid”.
Pealegi annab see mulle suurepärase võimaluse täiendada eesti keele oskust, dešifreerides alltiitreid, kui mõnd hädavarest elusalt keedetakse või tal pead maha võetakse, ehkki “Aaih!” on enam-vähem sama igas keeles.
Päris täpne see sari ei ole. Henry VIII on liiga noor, kena ja sihvakas. Tema õde ei abiellunud Portugali kuningaga, rääkimata sellest, et oleks tolle mõrvanud.
Ja mul on suuri kahtlusi, kas õukonnaetikett oleks ikka lubanud kuningal ja kuningannal peolauas avalikult nahistada.
See räägitud, võib hakata tegelasi kiitma. Henry on testosteroonist pungil ning Anne Boleyn on selline, nagu ma ette olen kujutanud – mitte jalustrabav kaunitar, vaid seksikas iludus, kes oma seksapiili kasutada oskab.
Sari on õieti suurejooneliste kostüümidega pehme porno (eestikeelsed alltiitrid on küll väga pepsid), kus huvitav valik renessansi aluspesu käib üles-alla nagu viiuldaja küünarnukk.
Henryt mängiv Jonathan Rhys Meyers (nime järgi otsustades on pärit Walesist nagu kuningaski) nendib, et Jane Seymour on kuningale ideaalne naine.
“Kuningale pole vaja Anne Boleyni – veel üht kuritöökaaslast, kes aitaks tal maailma üle võtta. Ta vajab vaid oivalist toetavat naist, kes tema eest hoolitseks, kui ta pärast rasket peade maharaiumise päeva koju
tuleb.”
Tore vaimusünnitis küll sinu lõbustamiseks, kui kannatad kevadnohu käes ja löristad kempsupaberit rullide kaupa täis...
Esmaklassiline romaan
Kellel aga on tõsisemat huvi Suurbritannia ajaloo ja hea kirjanduse vastu, sellele soovitan romaani “Wolf Hall”, mis on nüüd eesti keelde tõlgitud.
Hilary Mantel on üks mu lemmikuid elavate autorite seas. Erinevalt paljudest, keda tõlkimiseks valitakse, on tema esmaklassiline kirjanik.
“Wolf Hall” on väga luterlik raamat. Võib-olla aitas ka see valikule kaasa – Eestis on praeguselgi ajal tunda aupaklikkust kiriku vastu.
Raamatu peategelane Thomas Cromwell poleks seda tunnet jaganud. Ta oli nutikas, töökas ja alamast klassist (tema isa oli sepp ja riidekaupmees), ent kirikuvastane.
Samal ajal esitavad Henry õukonna liikmed oma kirjanduslikke elusid kõrvuti terve rea jõuliste kõrvaltegelastega, kaasa arvatud mitu Bella-nimelist koera ja kass Marlinspike. Viimase nimi tähendab malspiiki – riistapuud, mida kasutatakse köie- ja taglasetöös.
Ilmasõja viimased hääled
Ühiskonnaredeli teise otsa viib meid telesari “I maailmasõja viimased hääled” – ajaloo keeristormi sattunud lihtsate inimeste lood.
Suurem osa intervjueeritud sõjaveterane, nende seas Inglise torumees Harry Patch (1898–2009), on nüüdseks surnud. 2004. aastal kohtus Harry 107aastase Saksa veterani Charles Kuentziga.
“Enne Saksa sõduriga kohtumist olin ma natuke kahevahel,” rääkis Harry 86 aastat pärast I maailmasõja lõppu, “aga Herr Kuentz on väga kena härrasmees. Ta on ühinenud Euroopa poolt – kõigest hingest nagu minagi.”
Hr Kuentz kinkis Harryle oma kodukandi Alsace’i küpsiseid ning Loode-Inglismaa poiss hr Patch oma vanale vaenlasele Charles’ile pudeli Somerseti
siidrit.
Üks asi on vaadata, kuidas õpetlased (kellest enamik pole ise püssirohtu nuusutanud) militaartaktikat analüüsivad, ja hoopis teine asi kuulata inimesi, kes on sõdinud.
“Sattusime mehe juurde,” rääkis Harry, “kes lebas vereloigus – šrapnell oli ta õlast vööni lõhki rebinud. Kui tema lähedale jõudsime, ütles ta: “Laske mind maha.”
...Aga enne, kui me lasta oleks jõudnud, oli ta juba surnud. Viimane sõna, mis ta kuuldavale tõi, oli “ema”. Just see mees on mul eriti meeles. Ja see pilt on mind kummitanud terve eluaja... Liiga palju sai surma. Sõda pole ühtki elu väärt.”
Üks sarja osa on tervenisti pühendatud mitteametlikule jõuluvaherahule, mis algas Belgias 24. detsembril 1914.
Sakslased panid oma kaevikutes küünlad põlema ja hakkasid jõululaule laulma, britid laulsid neile vastu.
Vennastunud sõdurid
Peagi käisid mehed üle eikellegimaa ja vahetasid toitu, sigarette, napsi, nööpe, mütse. Relvad vaikisid, langenud toodi ära, peeti ühiseid jumalateenistusi, mängiti jalgpalli.
Kindralid läksid maruvihaseks. Ka kapral Adolf Hitler ei seedinud jõuluvaherahu. Järgmistel sõja-aastatel anti korraldus jõululaupäeval vastaseid pommitada, et sõdurid ei saaks vennastuda.
Sellegipoolest peeti idarindel Poolas 1916. aastal lihavõttevaherahu.
Jõuluvaherahu meenutas sarjas Richard Schirrmann, kes 1919. aastal asutas Saksamaal üleriigilise noortehotellide võrgu, kus “kõikide maade asjalikud noored saaksid üksteist tundma õppida”.
Tollest võrgust arenes Rahvusvaheline Noortehostelite Ühendus, kes pakub odavat majutust enam kui 80 riigi enam kui 4500 hostelis.
Selle kiiduväärt organisatsiooni eluaegse liikmena tõstan klaasi – Herr Schirrmanni
terviseks!
Mõni lugu oli tõesti kurb. Üks väga vana daam meenutas, kuidas ta ilusal päikeselisel päeval isaga hüvasti jättis ja teda pilguga saatis, kuni isa üle mäe sõtta sammus.
Laps jäi uskuma, et isa tuleb kord tagasi, annab talle musi ja soovib head ööd. Ent isa ei
tulnud.
Ja nagu pahatihti on läinud, eriti meil Eestis, ei ole mõnel lool lõppu ollagi – ei surnut, keda matta, ei mingit teavet.
Just nii juhtus Peäro August Pitkaga (1866–1915), kontradmiral Johan Pitka vanema vennaga, kes oli kirjanik ja Vene tsaariarmee alampolkovnik.
Isatalu järgi võttis ta endale kirjanikunimeks Ansomardi ning kirjutas lasteraamatuid, näidendeid ja ka vene–eesti “Sõjamehe sõnastiku”. Arvatavasti langes ta Poolas 1915. aasta suvel.
Teadmata on ka Johani saatus pärast lootusetut vastuhakku Nõukogude vägedele 1944. aastal.
Rõõmsad ja kurvad lood
Üks teine vanaproua meenutas, kuidas tema vend läks ära rõõmsa noorukina ja tuli tagasi murtud mehena – täpselt nagu eesti sõjavastases rahvalaulus “Venna sõjalugu”. Ainult nimed on
teised.
Ometi võis ka õnnelikult minna. Üks haavatud sõdur saadeti kodumaale tallu tööle. Ta võttis perenaise tütre naiseks ja nende abielu kestis 70 aastat.
Veel üks vanamees meenutas, et kõige ilusamana mäletab ta ema siis, kui vend elusalt ja tervelt koju tuli.
Olen kurvameelseks läinud ... ilmselt mõjutavad mind pika toimega talvejäänused. Kuid hei-hoo! Peagi on käes kevad, kes lööb õhu puhtaks ja mõtted klaariks.
Elame, näeme.
Tõlkinud Mati Soomre
