Kuna sisseostetav kütus läheb järjest kallimaks, otsivad soojatootjad kohalikku päritolu küttematerjali, mida katlamajades soojatootmiseks põletada. Nii on läinud käiku hakkpuit, põhk, hein, energiavõsa ja teraviljajäätmed.

Loodusliku materjali põletamisel katlamaja koldes jääb järele tuhk, mida vaadeldakse kui jäädet. Ometigi sisaldab see jääde neidsamu aineid, mida taimed pinnasest kasvamiseks omastavad: fosforit, kaaliumi, kaltsiumi jm.

Paraku on tuhaga väetamine tänapäevases põllupidamises veel uus asi. Enne väetamist on vaja vastuseid mitmele küsimusele: missuguse külvinormiga, mis ajal ja millise külvikuga?

Põlva põllumeeste algatus

Põlvas tegutsev sojatootmisettevõte PKM Grupp OÜ on abistanud põllumehi happeliste muldade lupjamisel varemgi. Tuhalaotuseks on kohandatud väetisekülvik.

Firma haldusjuht Andres Truija ütleb, et õnneks leidus põllumehi, kes soostusid oma põldude mullahappesuse vähendamiseks katsetama puidutuhka. Seepeale võtsid Põlva mehed ühendust EMVI vanemteaduri Valli Loidega ja uurisid, kas teadlane saaks puutuhaga lupjamise katseid korraldada. Loide oli nõus ja PKM Grupp võttis katse rahastamise oma ülesandeks.

Põlva tuhaautod laadisid Tartust Anne Soojuse katlamajast puutuha koormad peale ja viisid Raplamaale Kuusiku katsekeskuse katsepõllule. Nüüd on esimesed katsetulemused käes.

Need näitavad, et puutuhk sisaldab olenevalt materjalist ligikaudu poole vähem kaltsiumi kui lubjakivijahu. Seetõttu tuleb puutuhka kasutada poole suuremas koguses. Arvestades, et transport on kallis, on otstarbekas kasutada puutuhka lupjamiseks katlamaja lähipiirkonnas.

Teadaolevalt saab kõige väärtuslikuma tuha aga teravilja sorteerimise jäätmete põletamisel. Selles on eriti palju fosforit, aga ka kõiki teisi väetusaineid. Seda võib nimetada lausa kontsentreeritud tuhaväetiseks.

Lupjamiseks sobivad mitmed ained

Ka Eesti Maaviljeluse Instituudi vanemteadur Malle Järvan kirjutab aprillikuu Maamajanduses, et Eesti põllud vajavad regulaarset lupjamist. Eesti kliima soodustab muldade hapestumist, sest sademete hulk ületab tublisti maapinnalt ja taimedelt aurustuva vee hulga. Teadlase sõnul on suur osa Lõuna- ja Kagu-Eesti muldadest happelised.

Happeline muld on Järvani kirjeldusel tolmustunud, kipub tihenema ja sadude järel mullapinnale koorikut moodustama. Happelistel muldadel väheneb paljude põllukultuuride saagikus ja väetiste kasutamise efektiivsus. Mulla liigse happesuse kõrvaldamine on tähtis ka seetõttu, et paljud kasulikud mikroorganismid ei saa happelises mullas normaalselt areneda.

Viljavaheldusliku maakasutuse korral tasub lupja anda esmajoones nende kultuuride alla, mis reageerivad lupjamisele kõige suurema saagitõusuga. Teraviljadest sobib lupjamine nisule, odrale ja hernele. Lubjata saab kas varakevadel või koristusjärgselt.

Valli Loide aga selgitab, et Eesti eripära muldade lupjamisel on see, et Eesti põllumees on kasutanud valdavalt tolmjaid, tööstuses tekkinud jääkprodukte, eriti klinkritolmu, tunduvalt vähem aga looduslikke karbonaatkivimeid nagu lubjakivi.

Lubjakiviga saab lubjata pärast külvi taimikut kahjustamata kuni selle 20 cm kõrguseni. Loide sõnul on hapestuvate muldade lupjamine suur ja järjepidevust nõudev töö, mida põllumehe eest keegi teine tegema ei tule. Ettevõtlusele sellel alal on ruumi laialt.

Põldude lupjamisest lubjakiviga loe ka ajakirja Maamajandus mainumbrist.