Külaliseks oli Siim Kallas
Sundimatus õhkkonnas kulgenud vestlus oli vaba poliitilistest formaalsustest. Siim Kallas valgustas nüüdseks juba kaheksa aastat kestnud tegevust eurovolinikuna ja kinnitas, et jälgib kodumaal toimuvat terase huviga. Ta kummutas väite Euroopa Liidu lagunemisohust, märkides samas ka kitsaskohti ja iseenesestmõistetavalt Kreekaga seonduvat.
Kallas suhtus küllaltki skeptiliselt struktuurifondide kaudu jagatavatesse toetustesse. Näiteks põllumajanduses nägi ta lahendust pigem toetuste vähendamises nendele riikidele, kus need Eestiga võrreldes mitmeid kordi suuremad on. Samas rõhutas ta selliste mastaapsete projektide nagu Rail Baltica tähtsust Eesti üldisele arengule.
Kuulajad palusid külalisel avaldada arvamust mitmes Euroopa riigis hiljuti toimunud valimistega seoses. Eriti pakkus huvi muidugi Venemaa uusvana presidendiga seonduv. Kallas tõdes, et suhted Venemaaga on nii poliitilises kui majanduslikus mõttes keerulised ja kergeid lahendusi loota pole põhjust.
Eestit teiste Euroopa riikidega võrreldes rõhutas Siim Kallas, et me elame siiski imelisel maal, mida on märganud ka paljud tema Eestit külastanud kolleegid.
Meie loodus on puhas, maanteede ääres ei vedele kilekotte ega muud prügi, ja mis peamine, meil pole teravalt vaenutsevaid rahvusrühmi nagu näiteks Türgis või ka nii stabiilse riigina tunduvas Belgias.
Päris palju tähelepanu osutas Kallas Euroopa vaimsetele väärtustele, tuues esile huvitavamaid filosoofe, ühiskonnateadlasi, kirjanikke, kelle teoseid hiljuti loetud või kes aegade jooksul sügavama mulje jätnud. Euroopa riigipeadest tõstis Siim Kallas eriti esile Itaalia peaministri Mario Monti sügavat vaimsust ja suurt lugemust, milles on saanud temaga vahetult suheldes veenduda.
Kohtumise lõppedes sai Siim Kallas kingituseks kaks raamatut: Kirjastuses SE&JS värskelt ilmunud Puškini kakskeelse luulekogu ning Eduard Vilde „Mahtra sõja". Muide, endine Mnemoturniiri saatejuht teadis täpselt, mis aastal Mahtra sõda toimus.
Sirje Endre vahendusel teame, et Siim Kallas jäi külaskäiguga rahule ja hindas siinset rahvast erksaks ja arukaks.
On tõepoolest tore kogeda, et suhtlemisel kõrgetasemeliste poliitikutega on olemas Sirje Endre nimetatud inimlik mõõde, et kõik nende seast ei käivitagi „rahvaga kohtudes" oma peas kohustuslikku sõnavahtu produtseerivat linti.