Magavale noorele ei jookse isegi hiir suhu

Milline seos on õppimise ja karjääri vahel?
Otsest nagu polekski, aga kaudne seos on kindlasti olemas.

Olen eluaegne õppija. Kooli lõpetasin kuldmedaliga, ülikooli kiitusega. Kui tegime rahareformi, tuli väga kiiresti ja väga palju ümber ning juurde õppida.

1993 õppisin tennist mängima, 2004 alustasin mäesuusatamisega, 2002 hakkasin õppima prantsuse keelt, 2005 saksa keelt. Ma loen palju. Raamat on mulle armas, palju armsam kui televisioon. Eks seegi ole omamoodi enesetäiendamine.

Raha kõike ei lahenda

Hiljuti vaieldi Eestis kõvasti hariduse teemadel. Tõsi küll, peamiselt olid jutuks õpetajate palgad ja üliõpilaste rahalised toetused. Kuid kas oluliselt tõstes õpetajate palka ja eriti üliõpilaste stipendiume, tõuseb kokkuvõttes ka inimeste harituse tase?

Pean ütlema, et üliõpilasorganisatsioonide avaldused – ja mitte ainult Eestis – selle kohta, kuidas oleks üliõpilastele vaja rohkem raha anda ja nende õigusi laiendada, ajavad mul südame pahaks.

Olen muu töö kõrvalt õpetanud üliõpilasi. Tookord rääkisid teised õppejõud ebalevalt, et kui tahan oma tudengitele arvestust või eksamit korraldada, peaksin seda kirjalikult tegema. “Sest muidu võivad üliõpilased sinu hinded vaidlustada,” teatasid kolleegid. Isegi kohtusse olla mindud.

Mulle kui õppejõule tundus see alandav. Häbiväärne! Kas keegi oleks kunagi võinud ette kujutada, et näiteks Gustav Suitsule tehtud eksami tulemuse võiks sedaviisi vaidlustada?

Kohus võib ju hinde ära muuta. Aga kas üliõpilane sellest ka targemaks saab? Ja kas ta on siis õnnelikum?

Kes mida tahab – hindeid, diplomeid? Seda kindlasti ei tohi ignoreerida. Aga asja vormiline külg peaks olema mingis seoses sisuga.

Õppijad kipuvad ikka laisad olema. Peod, lahe üliõpilaselu – kes sellest lugu ei peaks. Vaevalt et minagi tudengipõlves oma eakaaslastest erinesin.

Aga laiskus ja vähesed nõudmised õppijale ei saa olla väärtus omaette ega üliõpilasliikumise poliitika. Kuhu jäävad nõudmised õpetuse sisule, tasemele?

Õppeasutused, kus haridust tõendava dokumendi saab kerge vaevaga kätte, tuleb kinni panna. Nende olemasolu on pettus, tegelikult õnnetus riigile.

Ülikoolis on vaimse maailma tähtsad tegelased tihti need, kes joovad palju, käituvad veidralt, teavad peast kolme luuletust ja mõne ekstravagantse filosoofi nime. Ärme laseme ennast võrgutada. See pole haritus.

Mõtlen tagasi oma kooliajale. Mul olid toredad õpetajad. Keda hindan aga praegu kõige rohkem? Asi on selgemast selgem – neid, kes olid nõudlikud. Muidugi eeldusel, et nad oma ainet valdasid.

Mitte neid, kes olid kiuslikud, vaid neid, kes olid nõudlikud.

1960ndate üliõpilasliikumises aktiivse osalejana on mul meeles üks juhtum. Bioloogiaüliõpilaste soovil organiseerisime protesti ühe õppejõu vastu.

Kui aktsioon oli juba täies hoos, tulid teised bioloogiaüliõpilased, kes seni häält ei teinud, ja ütlesid, et me oleme hulluks läinud.

Et me protestime õppejõu vastu, kes on omal alal hiilgav, ei tee üliõpilastele mingeid hinnaalandusi, vaid nõuab halastamatult teadmisi. Mul on selle juhtumi pärast siiani häbi.

Usun, et tudeng peaks ka vaesusest läbi käima. Rikas üliõpilane on anomaalia. Arusaamine, et sinu eest ei hoolitse mitte keegi, pead ise toime tulema – see on erutav ja innustav kogemus.

Rammusad toetused, kartlikud õppejõud, kohtuvaidluste hirmus professorid – ja mis lõpuks saab? Hulk hariduspaberiga mõttetuid inimesi.

Magavale noorele ei jookse suhu ei haridus ega edu.

Eks inimeste ellusuhtumine ole erinev. Elus läheb ikka aeg-ajalt midagi viltu. Kuulun inimeste hulka, kes pärast mingit äpardumist vaatavad kõigepealt peeglisse.

Mida tegin valesti? Mida oleks võinud teisiti teha? Mis jäi tegemata? Mis sõltus minust endast?

Teine liik inimesi vaatab kohe ringi. Kus on keegi, keda saab ebaõnnes süüdistada? Kool, tööandja, riik? Selliseks suhtumiseks pole õppimist vaja.

Harituse koostisosaks on halastamatu enesekriitika. Oskus õppida oma vigadest.

Tark on see, kes ei korda oma vigu. Peaaegu keegi ei ole suuteline õppima teiste vigadest.

Kuldaväärt mõte

Haritus tähendab valmisolekut õppida kõigest, millega kokku puutud – teistest rahvastest, uutest leiutistest, looduses toimuvast.

Maailma üks juhtivaid publitsiste, India päritolu Fareed Zakaria on kirjutanud, et lääneliku hariduse eeliseks idamaise ees on oskus õpetada kahtlema, mitte alluma.

Kuldaväärt mõte. Haritud inimene peab oskama esitada küsimusi, eelkõige endale, ja siis ka ühiskonnale, riigile, ülemustele.

Tarkus on kombinatsioon haritusest, oskustest ja kogemustest.

Targaks saamise vedru peab olema meie sees. Kui aga ei ole, siis ei asenda seda ka mingite illusoorsete vahenditega.

Seda ei saa tekitada jõuga ega nõudmistega. Mind pole igatahes küll kunagi keegi õppima sundinud.

Aga milline on seos õppimise ja karjääri vahel? Arvan, et otsest nagu polekski, aga kaudne seos on kindlasti olemas.