Kuldmedal – see polegi nii raske!
Kui Lääne maavalitsusest küsida, kes võiks olla selle maakonna koolilõpetajatest suurim täht, on vastus kiire tulema: Haapsalu gümnaasiumi abiturient Karmo Kuurberg.
Poiss lõpetas kuldmedaliga, võitis maakondliku matemaatika-, geograafia- ja bioloogiaolümpiaadi, kuulus võidukasse mälumänguvõistkonda, käis presidendi vastuvõtul. Sügisel esindab ta Eestit Saksamaal Kölnis peetaval rahvusvahelisel geograafiaolümpiaadil.
Tosinal kooliaastal pole ta kordagi n-ö vääratanud, igal kevadel tõi koju järjekordse kiituskirja. “Olen järjepidevalt kõik korralikult ära õppinud,” tunnistab ta. “Eriti lihtne on mul matemaatikas. Ma lihtsalt saan kõigest hästi aru.”
Väga suuri plaane noormehel pole. Õppida Eestis saab ja töökoha IT-alal ikka leiab. “Igale poole sisse saaksin küll,” nendib ta.
Suvel Euroopasse seiklema
Liis Norkroos lõpetas kullaga Taebla gümnaasiumi Läänemaal. “See ei nõudnud minult väga suurt tööd,” tunnistab Liis. “Ilmselt on mul harjumus õppida. Ja distsipliin peab olema.”
Võimed üksi ei aita. “Meil on väga palju tarku õpilasi, aga enamik neist väga laisad,” tunnistab kuldmedalitüdruk, kes käis Kadriorus presidendi vastuvõtul.
Liisi õde sai mõni aasta tagasi hõbemedali. “Nüüd oli hea võimalus talle ära teha. Tegin kah,” naerab Liis.
Edasi tahab ta minna Tallinna ülikooli romaani keeli õppima. Kuna aga sel suvel ootab ees seiklemine Euroopas (“ostsime rongipiletid, millega saab igal pool Euroopas sõita”), on tal kuri kahtlus, et sel aastal ei saagi ülikooli minna.
Ülikooli järel võiks tüdruk olla näiteks itaalia keele tõlk mõnes tõlkebüroos, samas aga Läänemaal ilusa maakodu perenaine. Ning tulevikus vähemalt kahe lapse ema.
“Elu koondub kõik Tallinna ümber, kurb on vaadata, kuidas maakohad välja surevad,” nendib ta. “Meil pole elu õnneks veel nii alla käinud kui paljudes teistes kohtades. Korraldatakse talguid ja pidusid. Siin on palju lapsi.”
Taebla gümnaasium peaks kindlasti alles jääma. Ja üldse väiksemad koolid, kus kõigile jagub aega.
Igal kevadel kiituskiri
Merily Salura lõpetas kuldmedaliga metsade vahel asuva Kose keskkooli Harjumaal. “Olen selle peale väga uhke,” tunnistab Merily.
Ta pole selles koolis ainus omasugune. Eestis on vähe klasse, mis suudavad Kose keskkooli tänavuse saavutusega sammu pidada. Merily klassist, kus lõpetas 22 noort, sai kuldmedali kolm. Peale Merily veel Leen Veering ja Viivika Tiirik.
Igal kevadel on Merily toonud kevadel koju kiituskirja. Viitavad need neiu nohiklikkusele?
Merily puhkeb naerma. “See töö tasus ennast ära. See, millest ma ilma jäin, ei kaalu üles seda, mis ma tegelikult juurde sain.”
Põhikoolis viidi tüdruk poole aasta pealt isegi järgmisse klassi.
Erinevalt mitmest teisest kuldmedalisaajast on Merilyl palju hobisid. Paunküla veehoidla ääres Pususoo veeres paksude metsade vahel elav Merily on tunnustatud loomafotograaf.
Konkurssidel on tüdruk pälvinud hulga auhindu, “Looduse aasta foto” võistluselt tervelt kaks Tantsivat Hunti. “Mul on olnud õnn olla tunnistajaks väga erilistele hetkedele,” tunnistab ta. Juunis pildistas Merily varjendist karu, ühel suvisel pärastlõunal sattus põdrapaari lembehetkele.
Merily tegeleb ka maalimisega. Maalib enamasti loodust, oma tundeid looduse kaudu. Veel tegeleb ta käsitööga ning on kõva mälumängija.
Edasi läheb ta Tallinna ülikooli kultuuriteadust õppima. Ning siis saab kultuuriuurijaks.
“Analüüsin kultuuri osatähtsust inimese elus ning uurin inimloomuse ja meie olemuse avaldumist kunsti ja kultuuri kaudu. Olen üks Eesti juhtivaid kultuuriteadlasi,” pakub Merily välja enda tulevikku.
Kindlasti aitab ta arendada selle riigi kultuuri, kus sel hetkel elab.
“Kas ma oma teadmised ja kogemused hiljem Eestisse tagasi toon, sõltub paljudest asjaoludest,” lausub ta.
Plaanid ja pettumused
Johanna Rõigas on üks viiest, kes tänavu Harjumaal Saku gümnaasiumi kuldmedaliga lõpetas. Ta on osalenud olümpiaadidel, näiteks keemias ja matemaatikas, ning saanud Harjumaal esimese koha. Informaatikaviktoriinil Kobras pääses ta vabariiklikusse vooru.
Johanna jätkab ülikoolis. “Praegu veel ei tea kindlalt, kuid minu siht on arstiteadus Tartu ülikoolis või rakenduskeemia TTÜs,” kaalub ta.
Suuri plaane neiu ei tee.
“Võib-olla on tosina aasta pärast pere, võib-olla edukas karjäär arstiteaduses või keemias, võib-olla mitte midagi,” arutleb ta. “Keskendun rohkem lähiajale ja vajalikule, kui et suurtele plaanidele, milles hiljem pettuda võin.”
