Sõna sai raamatukogu staažikaim lugeja Hillar Palamets, kes mäletas täpselt, kuidas ta 1938. aastal isa käekõrval esimest korda Keila raamatukogu külastas. Keilas elanud ja aastaid ka siin koolis käinud ajaloolane ütles, et siinne raamatukogu on talle olnud asendamatu kogu elu. Elades Tartus, veetis ta suvekuud Keilas ja külastas ka puhkusel olles usinasti raamatukogu. „Paljud raamatud, eriti tartlastest haritlaste elulood, mille laenutamisele oli Tartus pikk järjekord, olid Keilas vabalt saada. Ja raamatud, mida sai Tartus vaid lugemissaalis lugeda, lubati siin lahkelt koju kaasa."

Veel ütles Palamets, et tal on raamatukogude asukohtadega vedanud. Tartus Riia mäelt, kus ta elab, jõuab ta ülikooli raamatukokku viie minutiga. Sama palju aega kulub tal nüüd Keilas. Tema suvekodu Vaiksel tänaval lahutab raamatukogust vaid männik.

Hillar Palametsale on pühendatud raamatukogus näitus. Legendaarne ajaloolane saab 13. juulil 85. Õnnitlejatega ühineb ka Keila Leht.

Kohti, kus näitusi üles panna, on uues majas palju ja raamatukogu töötajad on lubanud seda ka usinasti ära kasutada. Avamispäeval oli näitusi kokku üksteist. Ühes näitusesaalis olid väljas raamatukogutöötaja Ilse Kenapea maalid, teises oma töötajate laste ja lastelaste joonistused. Peasaalis olid väljas järgmised näitused: „Eesti romaanivara", „Palju õnne, Leelo Tungal!", „Alexandre Dumas 210", „Erich Maria Remarque 1898-1970". Venekeelsetest raamatutest olid üleval näitused „V mire krasotõ" ja „Sto velikih". Klaasi taga kapis hakkavad olema näitused keilalaste põnevatest kogudest. Esimesena on väljas erinevad järjehoidjad. Keset saali otse sissekäigu juures on väljas pildid majadest, kus on raamatukogu aastakümnete jooksul olnud, ja viimasest kolimisest. Tundub, et nüüd lõpuks on koju jõutud. Uues majas on avar, valge ja vaatamata suurele ruumile hubane.