Kui aga kodanliku valitsuse algul mõisamaad eestlastest valdajate kätte läksid, tõmmati okastraat kivisilla juurest heinamaale ette, pandi keelusildid välja ning pääs „Naiste paradiisi" Udriku mäe kaskede alla oli suletud. Meesperele see suurt muret ei teinud. Nemad läksid üle kivisilla maanteepoolsesse supeluskohta, kus nad ennegi olid käinud ja kuhu oli pääs ka vabaks jäänud. Naispere ja lapsed leidsid uue supluskoha, mida nimetati „parkali kraavi otsaks". Nimi tuli supluskoha lähedal Tallinna maantee nr 12 elava nahaparkali ja tema maja kõrval asuva liigvee äravoolu kraavi järgi. Aga kallas oli väga vesine, polnud istumiseks ja lamamiseks sobiv.

Pealegi ei nõustunud Keila riidevärvimise vabrik oma lehma karjamaa tallamisega. Tuli jällegi otsima hakata. Leitigi. Naispere võttis enda valdusesse nn „Saarukese", s.o saare, mis asub teel mõisa ja kus praegu on kaalukoda. Supelda sai mõlemal saare poolel. Peamiseks supluskohaks kujunes siiski teisest sillast vasakul asuv kahe jõeharu ühinemiskoht. Seal korraldati isegi 1930. aasta suvel ujumiskursused. Õpetajaks oli Paul Vesilind Tallinnast. Saar oli ilus, oli ruumi ujuda ja kaldal päikest võtta. Nii puhas siis küll ei olnud kui Udrikus, sest mõisa töölised sõitsid saarelt läbi ja tolmutasid nii mõnigi kord suplejad üle.

Mõnuleti sellel saarel nii kaua, kuni ühel päeval seekordse mõisavalitseja agronoom Kalmu tütar oma mehe Jüri Sammuliga suvatses sinna suplema tulla ja suurt suvitajateperet nähes keelas suplemise nende „eravees" ja lamamise nende „eramaa" peal. Isegi keelusilt pandi saarele üles.

Lõpuks õnnestus alevivalitsusel kas kokkuleppel vallavalitsuse või mõisavalitsejaga mõisa pargi Tuula tee äärne osa, nn Punane Vähk alevi rahvale suplemiseks ja suvitamise kohaks eraldada. Hiljem kadusid traadid ka Udriku teelt ja rahval avanes võimalus mitmel pool supelda. Eelistatumaks kohaks kujuneski Keilas siis Punane Vähk. Nimi Punane Vähk on tulnud sellest, et kunagi kaugemas minevikus asus seal suvemaja, millel oli silt punase vähi kujutisega. Sakslastel oli kombeks oma suvemaju millegagi ära märkida.

Punasest Vähist püüdis alevivalitsus teha meeldivat supluskohta. Jõgi puhastati mudast. Seda viidi hobusega vastasasuvale saarele ja ka maanteepoolsesse nõkku. Jõe põhjas lamavad suured kivid lasti dünamiidiga puruks ja jõgi puhastati kiviprahist. Endise puutrepi asemele kalda äärde ehitati kivitrepp. Mõlemale poole treppi istutati nõtkete okstega madalad leinapaju põõsad. Suvitusala vasakpoolsest osast (maanteelt vaadatuna) võeti üleliigne mets maha, kaevati väike veesilm, mille ümber istutati samuti leinapajud. Rajati teed ja pandi paigale pingid. Kõrgemale künkale seati iste, mida nimetati alevivanema tooliks. Ei unustatud ka armunuid, kellele jäeti tihedam põõsastik laua ja pinkidega. Seda madalamat ja puudest tihedamat pargiosa nimetati Roheliseks Konnaks.

Poistepere leidis Punasest Vähist edasi minnes veelgi avarama ja sügavama ujumispaiga. Siin sai ka väikeselt hüppesillalt vette hüpata. Seda kaunist pargiosa nimetati Paradiisiks. Siin käisid ujumas kõige osavamad ja julgemad.

Jões ei käidud ainult lõbu pärast või tervise karastamise eesmärgil. Siin viidi läbi ka usulisi toiminguid - ristiti baptistikoguduse uusi liikmeid. 1924.aastal toimusid esmakordselt sellised ristsed ja nimelt vesiveski juures suure hulga uudishimulike pealtvaatajate silme all. Hilisemaid ristimisi peeti vaiksemas kohas ainult oma inimeste juuresolekul.

XVII teatmematerjali kogumise võistlus, Tallinn 1975. Harjumaa Muuseumi kogu, valiku teinud Valdur Vacht