Jaapan on maa, kus kala on toores, toolid puuduvad, vannid on vale kuju ja liiga kuuma veega ning võidab see, kel on surres vähem soolikaid kõhus. Loomulikult ja liigse eksooditsemiseta kirja pandud lugu laseb näha, et esimese ehmatuse järel jääb alles üsna inimlik koht. Surrakse ja tehakse muid asju. Jah, peategelanna Rei (raamatukaanel Ray) mõjub alguses järjekordse eneseteadliku tibinana, kellel on mina ees ja taga ning kes seepärast muist asjust teab mis teadlik ei tundu, ent õnneks läheb see tal peatselt üle. Lugu kerib ennast rahulikult, kuid pingsalt, igav ei hakka, huvitav hakkab. “Surm lumes” on suurepärane suvine lugemine, surm ja lumi on täpselt need kaks asja, mida me suvelt ei taha, nemad sobivadki raamatusse.

Koledad komissarid

Jo Nesbo on üks neid vähesi kirjanikke, kel on oskust üks linn elavaks kirjutada. Nii et kui te pelgate Norrasse minna kalli õlle, trollide ja fjordide pärast, siis lugege vähemasti Nesbo teoseid. Üks paremaid elusolevaid põnevuslugude tegijaid ning eestlasele sobivalt põhjamaine. Mina vist kõiki ta raamatuid lugenuna Oslos ära ei eksiks. Kuigi ta lood on tumemeelsed, vaadakem asja positiivset poolt – trollihirm tundub pärast Nesbot küllaltki lapsik.

Nesbo põhimõmm Harry Hole on tubli mees, natuke hädas nii naiste kui viinaga. Kui te mõtlete lähiajal Norrasse tööle minna, lugege hoolega läbi kõik seni ilmunud Nesbo raamatud. Ärge kõike uskuge. Heaoluühiskond vajabki pahaolukirjandust. Hästi tehtuna on see ütlemata hea. “Päästja“ kohe eriti.

Skandinaavne tuul kannab lugemislauale krimikirjanduse elava klassiku Henning Mankelli järjekordse eestinduse. Komissar Wallander on asjatundlikuma lugeja vana tuttav ning teadagi on Wallanderil pooled maailma hädad külges, või vähemalt arvab ta nii. Õnneks algavad õudsed mõrvad ning saab sukelduda töösse.

Neile, kes tahaksid lugeda sellest Rootsist, kus leebe maituul liigutab kardinaid, kaneelikuklid hõngavad sooja, linnakeses on vaikne-vaikne, Saab ei lähe kunagi pankrotti, sotsiaalametist voolab leiget kulda ning üksnes kingsepp on miskipärast arusaamatul põhjusel oma liistule tõmmatud ja lebab seal kahtlaselt tasakesi, neile ei paku Mankell just palju, tal on ikka pigem hing haige ja heeringas hambus.

Boriss Akunin aitab sammukese minevikku astuda, mitte liiga kaugele. Teise ilmasõja aega. “Spiooniromaan” on spiooniromaan ja kohe eriti, kuna kuulub Akunini sellesse sarja, kus vanameister võtab ette eri kirjandusžanrid ja teeb valmis teosed, mis ühe või teise olemuse ekstra kontsentreeritud kujul esitama peaksid.

Venelase jaoks on spioonilugu muidugi ikka sakslastega jahmerdamine, nullnullseitset siin ei kohta. Ent ajastut tabab Akunin teadagi hästi ning perfektse põneviku vormistamine ei ole talle eales raskusi valmistanud.

Sammuke mineviku suunas edasi, ja meid tabab kõigi kirjanduseestlaste hea sõber, festivali HeadRead püsiesineja Jason Goodwin. “Kuri silm“ on neljas lugu eunuhh Yasimi uurimistest, täis haaremit ja värvikalt vanamoodsat türkeriid.

Et Yasim hästi süüa teha mõistab, peaks nüüdseks juba meeles olema ning üks ütlemata maitsev tagasivaade poolteise sajandi tagusesse aega täis lõhnu, lärmi ja verisi kombeid võiks Eesti suvesse sobida nagu lusikas kõrvaauku. Ajal mil eestlased odraputru seedisid ja Mahtra sõda sõdisid, tehti muuilmas teisi asju.

Teistsugustesse aegruumidesse minevikuradadel saab rännata praeguse hetke ühe parema kodumaise jutuvestja Tiit Tarlapi tekstide abil. “Tuleriitade öö” on küll tunamullune teos, aga ta on nii hoogne vestern, et tema kõrvale polegi eesti kirjandusest suurt midagi panna.

“Lõhestusjoon” seevastu on täiesti värske, paks ja padupõnev romaan kerge fantaasia-
elemendiga. Nime poolest võiks teda pidada Triin Soometsa luulekoguks, kuid ta ei ole seda. Keda väike väljamõeldis ei sega, vaid pigem rõõmustab, leiab siit üleaegse lemmiku.

Meleleivade lokid

Veel kaugemale pärisminevikku jõuame Tamur Kusnetsi toeka ajaloolise seiklukaga “Püha Jüri kutsikad”. Kusnets on tõsine ja sirgjooneline, kohati jõhker. Lugu püsib hästi koos ja lõpp ei langegi lohutusse masendusse, mida võiks ju eeldada Jüriöö ülestõusu käsitelust.

Rahvusromantikat siit ei leia, pikkade blondide Tasujate, Meleleivade ja Tugiste lokid ei lendle leedokuu kumas, sünges tõeluses näete, kuidas nässuläinud poliitika ikka ja jälle mõttetu verevalamiseni viib. Oluline teos meie kirjanduslikus enesepildis. Koolidele kohustuslik.

Niisiis. Eskapistlikuma suuna nautlejad võtku Akunin, Massey, Goodwin. Tumedama tooni toetaja saab rõõmu Nesbost, Mankellist, Kusnetsist. Tarlapis on mõlemale piisavalt. Täherikast suve!