“Kui karu tuleb mesitarude kallale, siis madistab ta liiga palju: ühe käpaga lükkab tarud ümber, teise käpaga haarab raamid kaasa, siis silkab metsa alla, istub seal ja sööb,” kirjeldab perenaine Aili. Metsaoti magusaisu on nii suur, et mesilaste torkimine teda ei häiri.

Peremees Tõnis lisab, et karu on õnneks üsna harv külaline: “40 aasta jooksul on karud meil umbes sadakond taru pil­bastanud.”

Kolmandat põlve mesinikud

Tõnis oli üheksa-aastane poisike, kui tema isa asus tööle Rakvere metsamajandi mesilasse, võttes üle saja mesitaru.

Sellest sai Tõnis eeskuju kogu eluks, sest nägi, milliseid võimalusi annab tõeline pühendumus. “Kogu mu teadlik elu ongi mesilaste ja metsaga seotud,” räägib ta. Pärast kooli lõpetamist sai temast Roela metskonna, hiljem RMK Triigi metskonna metsnik. Tolleaegne töökorraldus riigimetsas võimaldas ka mesilasi pidada. 2008. aastal asutas pere OÜ Taali Mesila, keskendudes ainult mesindusele.

Abikaasa Aili oli aastaid puudega lapsega kodune, nüüd töötab aga mesinduse kõrval Roela raamatukogus. Mesinduses on abiks ka Taalide lapsed Ott ja Aita, nõnda et pere saab end lugeda kolmandat põlve mesinikeks.

Nii on igati loogiline, et just Taalidest said Eesti esimesed mahemesinikud. Nüüdseks on nad rajanud Eesti suurima mahemesila ja nende eeskuju järgides on ainuüksi Roela kanti viimastel aastatel juurde tulnud 10 mahetootjat.

“Paljud arvavad, et mesilaste pidamine ongi mahe, aga see ei ole nii – tuleb täita hulk nõudeid nii, et ka inspektorid rahule jääksid,” teatab Aili. Korjealad peavad olema mahedad ja ka kärjed tuleb ise ökovahast valmistada.

“Kasvage, kaduge või eristuge – see on üks põhitõdedest ettevõtluses. Nii otsustasimegi eristuda sellega, et läksime mahemesindusele,” ütleb Tõnis Taal.

Mahetootmise eripära

2000. aastate algul ei teadnud keegi täpselt, mismoodi mahemesindus käib. Taalidel oli ka kartus, et järsku ei suuda nad kõikidele rangetele nõuetele vastata.

“Hakkasime koos konsulent Aivo Sildnikuga seadusi uurima ja pikapeale sai meile selgeks, et siin pole midagi keerulist – kõik nõuded on suunatud mesilaste heaolule,” räägib peremees. Kui on tagatud mesilaste elujõud, siis on kindlasti rahul ka mesinik, taimed ja meesõbrad.

Mesilased on tekitanud Tõnis Taalis üsna vastakaid tundeid. “Ühelt poolt on see sügav imetlus, aga veel sügavam on kaastunne. Mesilased on justkui lindpriid. Kultuurmaastikul on nad kaitsetud põllumajanduskeemia vastu. Metsamehed on aga vanad õõnsad puud – mesilaste elupaigad – risuna välja raiunud. Tundub, et järgmisena aetakse nad minema tiheasustusega aladelt. Üle maailma surevad mesilaspered miljonite kaupa ja keegi täpselt ei tea, miks,” räägib Tõnis Taal.

Taalide tarud on ringiratast laiali peamiselt endistes metsavahikordonites. Kui kõigile ring peale teha, tuleb umbes 70 km. Pered on paigutatud metsamaadele seitsmesse gruppi, igas grupis 10–20 taru. Korjealad kaardistatakse, nii saavad inspektorid hinnata, kas tegu on mahemesinduseks sobilike aladega.

Aastast 2001 on Taali Mesila tunnustatud mahemesila. Igal aastal korraldab pererahvas siin talupäevi, kus jagatakse õpetusi mahemesindusest kõigile huvilistele ja tutvustatakse mahetootmist laiemalt.

Talus on ka väike meetööstus. Siin on mesilasemade kasvatamise ruum, eraldi ruumid vurritamiseks, ladustamiseks, mee käitlemiseks, vaha sulatamiseks, väike puutöökoda.

Kogu inventar valmistatakse ise. Eraldi meeliigid pannakse purkidesse ja kaanetatakse. Sealt jõuab Taali Mesila toodang TÜ Eesti Mahe kaudu Eesti 40sse öko- ja loodustoodete poodi. Samuti on Taali mesi müügis Selveri ja Prisma kettides.

Nõudlus üha kasvab

Pererahvas müüb aastas umbes 5 t mahemesindussaadusi. Müügis on erinevad meeliigid, meesegud, õietolm, taruvaik, mesilasvahast küünlad, kärjemesi.

“Praegu tuuakse näiteks Euroopasse mahemett suurtes kogustes sisse Lõuna-Ameerikast, sest Euroopa on üks lõputu must auk nii mahemee kui ka igasuguse mahepõllumajandustoodangu jaoks,” toob esile Tõnis Taal, kui suured võimalused oleksid mahetootjatel. Ka Taalidelt on soovitud ekspordiks mahemett, aga nõutavad kogused on liiga suured.

“Ootame veel mõne aasta – kui mahemesinike arv kasvab, siis saame seljad kokku panna ja ekspordile mõelda,” plaanib peremees. “Võimalused on tohutud – meie maismaataimedel on pakkuda igal suvel 25 000 tonni mett, aga praegune mesinduse tase võimaldab koguda vaid tuhat tonni sellest.”

Seni aga õpetavad Taalid mahemesindust kõigile soovijatele.

Aili ja Tõnis Taal kuuluvad mesindusorganisatsioonidesse ja on rahul sellega, et 20aastase vaheaja järel alustati jälle mesinduse õpetamist Olustveres. Nende mesindusinventari soetamise projekt tunnistati aga mullu parimaks LEADERi põllumajandusprojektiks.


Aleksander Kilk, Eesti Mesinike Liidu juhatuse esimees

Aili ja Tõnis Taal on alati olnud oma tegevuses iseseisvad. Esimestena valisid nad mahemesinduse ja nüüd on nad nii Eesti suurimad kui ka parimad mahemesinikud, oma alal tõelised teerajajad.

Taalide jaoks on mahemesindus eelkõige mõtteviis, loomuomane filosoofia, mille järgi nad tegutsevad. Samas on see ka tegevusala, mis annab neile leiva lauale ja laseb lapsi koolitada.

OÜ Taali Mesila mett on esile tõstetud mitmel konkursil, neil on mesilaspere kohta kõrged toodangunäitajad. Samuti on Taalid valmis teisi õpetama ja koolitama. Nad korraldavad kursusi, et need, kes tahaksid mahemesindusega alustada, saaksid järje peale.


Kandidaat Tõnis Taal, Aili Taal
OÜ Taali Mesila

- Roela alevik, Vinni vald, Lääne-Virumaa
- Mahemesindus, 100 mesilasperet Lääne-Virumaa metsades.
- Aastas toodetakse 5 t mett. Mahemesindussaaduste (mahemesi, meesegud, õietolm, mesilasvaha) müük öko- ja loodustoodete poodides, tavakauplustes, laatadel.
- Tunnustatud mahemesila. Nüüdisaegsed tootmishooned, seadmed, tehnoloogia.
- Kaks palgatöötajat.


Konkurss “Aasta põllumees”

- Mesinikud pole varem konkursil osalenud, ehkki mitmel kandidaadil on kõrvaltegevusena olnud majapidamises ka mesitarud.

- Haruldasemaid maamajanduse valdkondi on varem konkursi kaudu tutvustanud jaanalinnukasvataja Elmet Erik Saaremaalt, vutikasvataja Ülo Pullisaar Tartumaalt ja hanekasvataja Ülo Enno Tartumaalt. Sulev Trahv Valgamaalt osales lisaks piimakarjale konkursil ka tšintšiljakasvatusega.