Mõni ei õpi niikuinii

Kui paari nädala eest veidike keelereegleid õgvendati ja mõned üpris normaalsed keelendid õigekirjalisteks kuulutati, tuli mulle see juhtum meelde. Sest mitmed inimesed hakkasid teles ja raadios ägama ja üügama, et kuhu me nii jõuame ja kuidas lapsukesed üldse õigesti kirjutama õpivad.

Teate, ega lollim rahvas pole kunagi õppinud ja ontlikum on seda teinud alati. Meie ei pea oma emakeelt ehitama kui katedraali, kuhu astudes peab paljastama pea, tundma aukartust ja kus alati on natuke külm ja ebamugav.

Keelt kasutavad kõik ja keelehoone peab olema multifunktsionaalne. Natuke kõrts ja natuke kabel, veidike lasteaed ja veidike teaduste akadeemia, pisut põld ja pisut peenar. Mitmeotstarbelise rajatise kavandamine on alati keerukam kui üht eesmärki teeniva oma. Seda enam kui rajatis meenutab rohkem iseedenevat elusorganismi, mil küll ürgsed geenid, aga mille areng toimub tegelikult läbi ootamatute muudatuste ja mutatsioonide.

On tegelikult imeasi, et sellise võimalusterohkuse juures, nagu üks rikas keel meile pakub, on üldse võimalik mingit suunda ja struktuuri hoida. Imeasja imetledes ei tohiks sellegipoolest peast segi minna ning vormi taga sisu nägemata jätta.

Ma ei kurdaks Jaan Kaplinski kombel eesti keele lootusetu ja parandamatu ülereglementeerituse üle. On väga hea, kui jagub reegleid, mida rikkuda, ja müüte, mida murda. Raamidest välja tikkumine on igasuguse (r)evolutsiooni eelduseks.

Seega on tarvis need raamid esmalt tekitada, ning seda on meil napi sadakonna aastaga tublisti tehtud. Kui mõni tala teele jääb, muudame konstruktsiooni, ja korras. Mõne eriti kauni, kuigi ebapraktilise lahenduse saab alati (muinsus)kaitse alla jätta ju. Kap­linskil on õigus, et ametliku kirjakeele aluseks olevates sisekeeltes on hulgaliselt võimalusi ja varandusi, mis reglemendi alla pole väändunud ning mõnes mõttes on sise- ja osakeeled vaieldamatult rikkamad.

Mõnes teises mõttes jälle mitte. Ning oma väikekeele suhtes ollakse teinekord eriti ortodoksselt tundlikud, olgugi et seaduslikku ja kirjapandud tuge taga pole.

Meenub juhtum paarikümne aasta tagant, kui üks lugupeetud tohtri­isand kulmu kortsutades Kauksi Ülle luulet luges ja tõdes, et tore muidugi, et võru keeles kirjutab, aga no valesti kirjutab ju. Eks tohtriisand olnud teise kihelkonna mehi. Ja polnud reegleid, seega ei saanud neid ka rõõmuga rikkuda!

Puristidele ladina keel

Keel ei saa olla nagu barokkpark, kus sada aednikku põõsaid päkapikukujuliseks pügavad, koerad on keelatud, jäätist ei sööda ja murul ei kõnnita. Sest inimesed tatsavad rajad rohtu ikka nendesse kohtadesse, kustkaudu arukam astuda oleks.

Nutikas aednik peab arhitektiga nõu ja kohandab aeda vastavalt vajadusele – käiguteed ja tulemise-minemise vajadused ei jää ajas samaks. Samas ei keela keegi kellelgi endale ükskõik kui arhailisi, uuenduslikke või muidu rangeid raame seada.

Ja puhta põhjalikele puristidele on alati olemas ladina keel. Ilus, turvaline ja kindel süsteem, mis enam kunagi kuhugi ei arene. Aga kui meie siin vaatamata õnnetusekraaksujate ennustustele niipea (nii pea?) välja surema hakata ei kavatse, siis võime oma keelele lusti ja loovust lubada. Ausalt öeldes me lausa peame seda tegema. Elurõõmsale rahvale ei saa keegi ette kirjutada, et homsest ropendame ruutpesiti.