Siis, juba pimeduses, astus lavale Teminaator ja küttis rahva kohe üles. Jaagup ja Co keevitasid nii ägedalt, et kui sattusin pilti tehes lava juures basskõlari ette, pidi tümps mul seljakoti seljast viima ja olin sunnitud sealt momentaalselt põgenema. Peale Terminaatorit jätkus pidu diskorite taktikepi järgi ja melu jagus hommikutundideni.

Korraldaja Romeo Savinski oli peale pidu rahul - kõige tähtsam, et ilm oli ilus, esinemiskoht oli parem kui eelmisel aastal (Külmaallikal), logistika ja kõik muu toimisid hästi, ainuke probleem oli elektriga, mida nii võimsale tehnikale enam Paemuuseumi varudest ei jätkunud. Rahvast oli korraldajate arvates kohalikku konteksti arvestades samuti piisavalt.

Romeo ütles, et Porkuni omapärase ja mõnusa esinemiskohana hakkab Eesti artistide hulgas tuntuks saama, nii ei lahkunud Ott Lepland koos oma tiimiga peale esinemist, vaid jäi lavavankrisse, kuhu tegijatele istumiskohad olid seatud, ilusat õhtut edasi nautima.

Vali muusika ei meeldi loomulikult kõigile kohalikele ja puhkajatele.

Need mõned õhtud tuleks siiski ära kannatada.

Kurvem lugu on see, et Porkuni mõnusa ja vaikse puhkamiskohana hakkab oma mainet kaotama. Aina rohkem on õhtuti ja nädalavahetustel kuulda kõikvõimalike mootorite plärinat. Ju see on aja märk, aga ehk saaksime oma toimetamisi tehes mahti ka kella ja kalendrit (nädalava­hetused) vaadata ?

Fotodel (Ain Aasa) ülal  all Jaagup rokkimas.