Julge väike naine ja suur must pull

See, kui rahulikult must aberdiin-anguse tõupull Fantasti oma perenaise Jane Mättiku silituste ja kammimise all mõnules, oli vaatepilt omaette! Ja järel käis ta perenaisel ka nagu kutsikas. Pull kaalub kindlasti üle tonni, Janele – haprale noorele pikkade pruunide juustega naisele – aga ei paku viitkümmend kilogi.

Fantasti on sündinud Šveitsis 27. jaanuaril 2006. Mägikarjamaade kangelase tõi Eestisse 2008. aastal ETKÜ lihaveiste peaspetsialist Ilmar Kallas.

Esialgu oli Fantasti tõuloomakasvatajate ühistus spermapulliks. Sealt on Jane arvates pärit ka looma oskus inimesel järel käia.

“Mina ostsin ta koos 35 tõumullikaga 2009. aastal,” meenutab perenaine. “Ta on kogu aeg selline rahulik olnud, aga kõik ammlehmad on tiineks teinud.”

Algul oli Fantastil pisut maadejagamist teise tõupulliga, aga kui karjasisene hierarhia paika sai, oli rahu majas.

Leib ja jahu meeldivad Fantastile hästi ning Janel on karjamaale minnes oma suure lemmiku jaoks ikka midagi kaasas.

“Nüüd on nii, et kui ta juba kaugelt mu autot näeb, siis hakkab omaette mörisema ja mulle vastu tulema,” räägib naine usalduse tekkimisest.

Fantasti on ka varem näitustel käinud – Jänedal ja Luigel. “Ega talle auto peale minek eriti meeldi, aga stoilise rahuga lepib ta olukorraga ja eks nüüd hakkab juba ka harjumus kujunema,” räägib perenaine.

Päris nii idülliline kui Tallinna-lähedases kodus see näitusepulli elu Jane sõnul pole.

“Eelmisel aastal Luigel nägi ta sama suurt valget šarolee pulli, nad sattusid kõrvuti aedadesse – siis nad mörisesid ja kaapisid küll mõlemad maad, ju tundsid, et on konkurendid!”

Hiiglase kasvu täkk on kodus kui talleke

Eesti raskeveo tõugu täkk Ettor annab end areenil rahvale näidates teada, et tema on mees, suur ja vägev. Kuusalu mail asuva Aaviku talu esitäkul, kes sündinud 2003. aastal, on ka põhjust veidi õhku täis olla. Tema tänavukevadises kontos on kuus järglast, neist üks on väga eriline – Liiva Etna, esimene geneetiliselt tõestatud musta värvi hobune eesti raskeveo tõus.

Süsimusta siidise lakaga Ettor allub areenil esitleja Sven Milleri tahtele mõningase pingutusega. Tema taldrikusuurused kabjad suudavad isegi pehmel saepurupinnal tümpsuvat heli tekitada.

Hobused on ergud loomad ning kõik igapäevasest erinev hirmutab neid. Eriti veel siis, kui võõrale keskkonnale lisanduvad taevast ojadena alla lahisev vesi ning kõrvus vihistav sügistuul.

Kodus on hiiglase kasvu kõrb täkk aga tasane kui talleke. “Ettoriga on väga mõnus tööd teha. Ta on piisavalt laisk, ei kiirusta sugugi. Koorejaamas käimiseks kuluks küll igavik, aga ega meil pole sinna asja ka,” räägib Ettori peremees Ennu Tšernjavski.

See, et Aaviku talu tallis peavad elama hobused, kes lisaks söömisele ja ratsutamisele ka midagi kasulikku suudaks teha, oli peremehe soov algusest peale. Selles talus oskavad nii ees kui sadulas käia kõik hobused.

Loomaarst Tiit Siiboja, kes on Aaviku suuri suksusid aidanud mitmel korral, ütleb naljaga pooleks, et neile narkoosi andmiseks kulub ämbritäis ravimit. “Tavaliselt, kui hobune end narkoosist uimasena üles ajama hakkab, panen talle põlve kaelale ja palun rahulikult lamada. Aga no kuhu sa siin selle põlve paned? Päästku end kes saab, on narkoosiuimast ärkava raske-
veohobuse juures ainus käsklus!” teab aastakümnete pikkuse kogemusega hobusearst.

Mis on nii suurte hobuste kasvatamise juures kõige raskem? “Porgandite rohimine ja harvendamine,” vastab perenaine Marje Tšernjavski kiiresti.

Pikkade kõrvadega, karvased ja uudishimulikud

Porgandeid armastavad ka Kuusalu valla teisest servast Hirvli külast Ülenurmele näitusele sõitnud kuraditosin angooraküülikut, kuus emast ja seitse isast. "Valisin välja erinevat värvi ja erineva kasukaga loomad – valged, beežid, mustad. Ühel tupsud kõrvade otas, teisel jalad või hoopis kere karvasemad – et oleks, mida vaadata," selgitab Hiiekivi talu perenaine Airi Poll. Sai isegi peaproovi tehtud ja katsetatud, kes kellega ühte aedikusse sobib.

Angooraküülikud, keda peetakse villa saamiseks, on küll väga lepliku loomuga, kuid pika näitusepäeva jooksul kipuvad mõned siiski teiste üle võimust võtma. Need tõstetakse kõrvalaedikusse rahunema.

Kodus elavad kõik karvapallid, kokku 70, ühekaupa puurides. Tiined ja poegadega emasloomad pesitsevad omaette ruumis, võõraid sinna ei lubata: häirimise tulemusel võivad tiinused katkeda ja juba sündinud pojad ema poolt tapetud saada.

Väljanäitusele toodud noored pikk-kõrvad on aga äärmiselt sotsiaalsed ja uudishimulikud, tõusevad aediku najal tagajalgadele ning uudistavad rahvast. Kes keda vaatama on tulnud?

"Angooraküülik on võrreldes hobusega kasvataja jaoks ülimugav loom," räägib Airi, kel olemas ka hobusekasvatuse kogemus. "Ainus mure näitusele sõites on see, et täiskarvas olles võivad nad üle kuumeneda. Nii me siis laiutamegi igas peatuspaigas autouksi, jahutame loomi ja ise külmetame," naerab Airi.

Vasikas Mummuke võitis südameid

Ülenurme näitusel on tava, et publiku lemmik selgitatakse plaksumeetriga. Kuigi üldvõitjaks plaksutati ponivarss Sizi, pakkus talle kõva konkurentsi Krootuse Agro valge punaste täppidega vasikas Mummuke.

Mummuke on 25. juunil sündinud eesti punase tõu vasikas, kelle isa on Eestis aretatud pull Camoon ning emaisa Hollandi põlvnemisega Kodel-Red.

“Mummuke paistis kohe silma oma elava iseloomu poolest, ta oli hästi armas,” ütleb Krootuse Agro noorkarjakasvataja Carmen Treffner.

Ta lisab, et õige näituseloom paistabki laudas välja: viskad silma peale, ja kohe klapibki. “Tegelesin Mummukesega enne näitust kuu aega,” räägib Treffner. “Kõigepealt viisin ta veerandiks tunniks õue kepsutama. Esimest korda jäi uksel natukeseks seisma, aga siis hakkasid talle treeningtunnid meeldima.”

Treffner lisab, et Mummuke ei üritanudki minema putkata, vaid kõndis ilusti köie otsas. Tubliduse eest sai pai ja munaga jook meeldis talle ka väga. Kuigi näitusel oli loom esimest korda võõras kohas, ei võõrastanud ta sugugi.