Nädal varem oli paduvihm tabanud lähedal asuvat Taeblat ning tõstnud seal jõe üle kallaste, uputanud lastelaagris telgid ja inimeste peenramaad.

Selgi päeval ajas äike end esmalt üles Taebla kandis ning vajus siis nagu must kuri saatus üle Marimetsa raba ja Liivi küla.

Puu pilbasteks, teine põlema

Vett kallas neli ja pool tundi järjest nii, et maal ega taeval polnud vahet. Kogu see aeg mürtsus pikne. Liivi jõgi tõusis silmaga nähtavalt terve meetri ja õuedel jooksid vahused ojad.

“Täiesti valget vett langes maha, nagu pangest,” räägib Ubasalu külas elav Liivi raamatukogu direktor Helme Vendel. “Elektri võtsime kohe välja, aga seinakontaktid tegid muudkui raks ja raks! Jooksime ringi, nuusutasime, et ega nüüd kuskil ei kärssa!”

Marimetsa raba äärsesse metsa lõi äike sisse nii, et purustas suure kuuse pikkadeks pilbasteks ning pillutas need laiali. Sellise jõuga, nagu oleks lihtsalt tikutopsi ümber ajanud.

Liivi külas tahtis Kaeramäe talu perepoeg lipata üle õue sauna hüdrofori välja lülitama, kui käis niisugune pauk, et poiss peatus poolelt sammult ega teadnud, kas tormata edasi või tagasi. Välk oli sisse põrutanud sada meetrit eemal kasvavasse pehkinud tüvega saarepuusse ning selle põlema süüdanud.

Kuumus oli nii kõva, et kord juba põlema läinud pehkinud puusüdamik ei kustunud ka vihmas. Puu tossas veel päevi, kuni maani maha põles.

Liivi jõe ääres Kalda talus elav Aino Küttim ütleb, et kui ilm pimedaks läks, vesi kohisema hakkas ja äike lakkamatult pea kohal mürises, oli niisugune tunne, et nüüd ongi viimnepäev käes. “See oli ikka jube! Niisugust äikest pole mina siin veel näinud!” kinnitab naine, kel aastaid juba üle 80. Pärast pikset ei näidanud naise teler enam korralikku pilti ning elektripliit ei läinud üldse tööle.

Metsast hakkas vett tulema

Kuid sellega asi ei lõppenud. “Kui sadu rauges, läksime välja vaatama. Polnudki nagu midagi erilist, loigud nagu pärast kõva vihma ikka,” meenutab Helme Vendel. “Aga meil on ju kõrval suur raba ning kui sealt metsast see pruun vesi kord tulema hakkas, läksid teed ja truubid ja pinnas koos kruusaga!”

Lihaveiseid pidaval Kati Lällil viis vesi kaasa ka niidetud heina. “Kogu maas olnud loog ja vaalud läksid metsa, täiesti puhas töö, mitte midagi ei jäänud maha,” räägib naine.

Äikese kraesse kirjutas naine aga teleri. Pildikast oli vooluvõrgust väljas, kuid antenni ei tulnud pähe tagant võtta ning sellest piisas. “Õue ei saanud, vesi voolas trepil üle pöidade. Äike lõi peakaitsmesse, karjamaal ujutas elektrikarjuse üle, kahjusid ei jõua kokku lugedagi!”

Seda, et terve juuli müristab ja aeg-ajalt ka kuhugi sisse lööb, on sealkandis ennegi nähtud, aga nii hullu olukorda pole varem tekkinud.

Ene Tillmann Eesti Meteoroloogia ja Hüdroloogia Instituudist ütleb tagantjärele, et tol õhtupoolikul läks sealtkandist tõepoolest üle tugev äike, mis jäi ühe koha peale pikemaks ajaks.

“Nädal enne seda Taeblas pahandust teinud äike oli isegi tugevam, aga kestis vähem,” selgitab Tillmann. “Liivi küla äike sai jõudu suurest Marimetsa rabast, mis kohe küla kõrval on. Sealt sai ta koguda niiskust ning nii ta siis keerutaski seal.”

Ubasalu külas mesinikuametit pidav Heinart Rokk ütleb, et eks sadanud ole varemgi ja äike pole sealkandis tõepoolest haruldane. “Olen näinud vanu pilte, kuidas seakünadega teedel sõideti, aga see sadu läheb küll sajandi suurima paduvihmana kirja,” arvab ta.

Ubasalu küla jäi korraks isegi veevangi, sest osadel teedel oli vett keskmist kasvu mehe hargivaheni, autoga sõitmisest polnud juttugi. Hiljem sai liikuma pääsenud rahvas teha maalilisi fotosid loojuva päikese kiirtes vees peegelduvatest kartulivartest ja uppunud heinapallidest.

Taimed lõpetasid kasvamise

Oli see nüüd äikesega saadud ehmatus või üleüldine sajune suvi, aga nii kehva saaki pole sealse kandi rahvas oma põldudelt varem saanud. Vaata kuhu tahad – ikka jäävad silma kasvamise sinnapaika jätnud punapeedid või pisikesed porgandid.

Aino Küttimi kapsapõllust ei saa eemalt aru, kas see on juba koristatud või kasvab veel. Lähemale minnes on rusikasuurused pead nagu mingi imesort pika juurika otsas taeva poole sirgumas, naabriteks kiitsakad suhkrupeedid. “Need on jah minu kapsad ja need ei ole üldse kasvanud!”

Aino pilk käib piki põldu ja leiab veelgi mittekasvanud aiavilju. “Kaalikad ei kasva! Peet ka ei kasva, ma vaatan, neil ei tulegi midagi alla. Kapsas hakkab alles praegu pead keerama! Isegi umbrohi ei tahtnud kasvada!”

Proua Aino on Kalda talus sündinud 1930. aastal ning kinnitab, et sellist suve näevad tema silmad esimest korda. Eriti suure saju taustaks on kallanud peaaegu terve suve.

“Vihm on maa nii kõvaks peksnud, et tõstad labidaga maast mingi nässaka välja, katki ka ei lähe,” kirjeldab ta. “Sellised kehvi juurikapõlde on siin ümbruskonnas tänavu palju.”

Parasjagu tegeldakse Kalda talus kartulitega. Need on väikesed ja vähe on teisi ka, kuid sealjuures on veel isegi hästi – mitmed ümbruskonna inimesed ei saanudki saaki põllult kätte.

“Üheksateist vao pealt kuus korvi pisikest seakartulit!” põrutab Kopli talu peremees Hugo Lembit Hamburg ja silmitseb mugulaid nagu mingit imeasja. Mis sest põllust ikka tahta – oli teine ju lausa vee all.

Köögivili on siinmail tänavu tõsine teema. Kui Hamburg raamatukokku sisse astub ja Helme Vendeliga juttu ajab, jõuab jutujärg kiiresti peenramaale.

“Sul porgandit on?”

“Kuule jah, sealt kõrgema koha pealt sain ikka. Aga peedi ajas vihm mädanema. Osa porgandit ka.”

“Mul on porgandid täiesti väikesed! Ja kui karvased! Meeletult karvased!”

Peale karvaste porgandite on Vendelil veel õunu. “Peamiselt õunu mul tänavu ongi. Ja natuke tomatit,” täpsustab ta. “Kui muidu kasvatab kurk vähemalt lehti, siis tänavu pole neidki. Õieti pole midagi, lihtsalt kõnni peenramaal nagu lagedal väljal!”

Oli väga vaikne uputus

Sademetega on olukord Hamburgi meelest viimasel ajal üldse ettearvamatu. Mullu talvel tuli ühtäkki nii paks lumi, et vajutas ühe kõrvalhoone katuse sisse. Et sama saatus ei tabaks teist hoonet, oli mees selle katuseharjani küttepuid täis ladunud.

Vendel ütleb, et Liivi on üks kõrvaline koht. Igati tore, aga kõrvaline. Isegi kohalik leht Lääne Elu, mis muidu maakonna eluga ühes hingab, sai küla tabanud uputusest teada alles siis, kui vesi juba taganenud ja teed jälle sõidetavad olid.

Vald parandas kiiresti truubid, hööveldas teed ning inimesed läksid eluga edasi. Tavalisest küll vesisemalt ja nätskemalt ja väiksema juurikasaagiga, aga kes enne on taevale kraani peale saanud.

Kõige ilmasõbralikum inimene on sel päeval Maalehega rääkinutest Ubasalu külas Karuste talus toimetav Heino Rokk. Ta istub hunniku krobeliste ja kandiliste kartulite juures õues, kuulab Vikerraadiost soovikontserti ja sordib mugulaid suuruse järgi korvidesse. “Ei tea, kas oli ikka ilma viga,” kahtleb ta. “Ehk on oskused napiks jäänud, et ei saa enam maast saaki kätte?”

Samal ajal venib üle horisondi mustjassinine pilv ning raba poolt on kuulda kõuekõminat.

Võib-olla viib ilm oma sajandi keskmist lihtsalt tasakaalu? Tuli ju siis, kui Liivi naisseltsi eestvõttel hakati mõisa vanast viinaköögist seltsimajaks saanud hoonet taastama, ühe toa vineerseina alt välja kiri, mis ütles, et 1939. aastal oli Liivi külas nii kuiv suvi, et kõik kaevud jäid tühjaks.



OOTAMATU KUULSUS

Liivi küla

Liivi küla asub Lääne maakonna keskosas Kullamaa valla lääneosas Kullamaa–Martna maantee ääres. Külast vallakeskusesse on 8 km, Tallinnasse 91 km.

Kogukonda kuuluvad veel Ubasalu, Jõgisoo ja Mõrdu külad. Kokku elab piirkonnas ligikaudu 300 inimest. Liivi külas on kauplus ja naisseltsi eestvõttel renoveeritud seltsimaja, kus asuvad raamatukogu ja ajalootuba.

Liivi asulat (varasema nimega Parmel) on esmakordselt mainitud 1389. a ning praeguseks lagunenud peahoonega Liivi mõis on ümbruskonna üks vanemaid.

Rohkem teavet Liivi küla kohta saab aadressilt liivinaisselts.blogspot.com.

Allikas: Liivi Naisselts