Kasvada armastavad need seened lubjarikkal pinnasel kuuskede läheduses, nii kuusikutes kui ka eritüübilistes kuuse-segametsades. Kollariisika kübar, nagu nimetuski reedab, on vähem või rohkem eri toonides, kas sidrun-, kuld- või ookerkollane.

Kasvamisel kaunistavad seenekübarat mitmed detailid. Noortel seentel on kübara pind kumer, serv dekoratiivselt sissepoole rulli keerdunud ja palistatud vatjaskarvase ääristusega. Vanematel seenekübaratel kübara servaosa mõnevõrra sirgestub, keskkohta kujuneb lohk, milles pärast vihmasadu võib isegi väike veesilm talletuda.

Lisaks ilmnevad vanematel seenekübaratel ka nõrgalt eristuvad ringvöödid. Niisketes oludes on nii noored kui vanad kollariisikad pealt kergelt limased. Sellist mõõtudelt ja massilt suuremapoolset kübarat peab kandma ka toekas, seest õõnsusega seenejalg. Ja nii ongi: jalg pole küll eriti kõrge (3–6 cm), kuid seevastu üsna jäme (2–3 cm) ja kõva.

Tihke ja lihakas seen

Kollariisika seeneliha on paks ja tihke, mis meeldib nii seenekorjajatele kui ka toiduvalmistajatele. Esimestele seetõttu, et niisugustest suurtest lihakatest riisikatest täitub korv üsna kiiresti.

Ehkki kollariisikate viljakehad on tihked, iseloomustab eriti just vanemate seente suurte kübarate ääreosa ka haprus.

Toiduvalmistajatele on need seened meelepärased jälle sellepärast, et töötlusviisid ei kahanda eriliselt seente mahtu.

Rahvapäraselt kutsutakse seda seent veel kollapiimikuks. Ehkki nende lõike- ja murdekohtadest immitseb rohkesti algselt valge värvusega piimmahla, muutub see õhuga kokkupuutes üsna ruttu hoopiski väävelkollaseks.

Sama saatus tabab ka seene teisi lõikepindu, sest suurte seenekübarate täismõõtudes käitlemine on tülikas.

Kohustuslikud protseduurid

Vaatamata sellele, et kollariisika piimasoontes leiduv piimmahl on inimese maitsmismeelele põletavalt kibe selles lahustunud ühendite tõttu, ei muuda see neid seeni ussitamiskindlaks.

Seeneusside ehk tegelikkuses putukate (seenesääskede ja -mardikate) vastsete tegevust kollariisikates piiravad pigem ilmaolud. Need seened saavad õige kasvuhoo sisse varasügisel, mil jahedus hakkab ka seentele munevate putukate tegutsemist kärpima ning aeglustab nende vastsete arengutempot.

Ja veel – kollariisikate käitleja peab teraselt jälgima sedagi, et ta piimmahlaga kokku puutunud sõrmi suhu või silma ei paneks, sest tugev limaskestade ärritus on mõlemal juhul tagatud.

Toorelt kollariisikat süüa ei saa. Ja seda lausa kahel põhjusel. Esiteks, piimmahla põletav kibe maitse välistab selle katse juba eos. Teiseks, värskelt tarbituna on loo nimitegelane isegi nõrgalt mürgine, põhjustades kibeduse trotsijal eri tüüpi seedehäireid.

Kohustuslike veeprotseduuride – eelneva leotamise ja järgneva kupatamise – läbimine muudab need seened aga täiesti söödavaks, sest toksilised ja kibekat maitset tekitavad ühendid lahustuvad seentest vette.

Suuremad seened tasub tükeldada, siis on leotus- ja keeduvee toime neile mõjusam. Just toorkujul esinev nõrk mürgisus on põhjus, miks kollariisikas pole ühtviisi populaarne kõikide rahvaste seas, mõnel pool peetakse seda seent mittesöödavaks, mõnel pool aga eelarvamuslikult suisa ohtlikuks.

Mitmel viisil varuks ja toiduks

Mitmes Lääne-Euroopa päritolu seeneraamatus ilutseb kollariisikate kõrval söömiskeelule viitav piltsümbol. Seevastu paljudel põhjamaa rahvastel ja slaavlastel on kollariisikad ammustest aegadest hinnatud söögiseened.

Oluline on seegi, et võiriisikad jäävad keetmisjärgselt nii-öelda heledate riisikate seltskonda.

Kupatatud kollariisikaid saab kohe kasutada, näiteks seenekastme, vormiroogade ning tainast või lihast toitude täidiste valmistamiseks. Samuti saab eeltöödeldud võiriisikaid ka pikemalt säilitada kas soolatult või marineeritult. Soolatud riisikate kasutusvõimaluste valdkond on laiem, kuid ohtra soola korral peab neid enne tingimata leotama.

Vajalik leotamine

Koos leotamisega kaob seentest leotusvette ka vähesel määral toitaineid. Hoopis olulisem on see, et soolamine rikub seentes esineva soodsa kaaliumi-naatriumi suhte. Nimelt on naturaal-setes seentes ohtralt kaaliumi ja minimaalselt naatriumi.

Omad probleemid on ka marineerimisega, juhul kui marinaadis äädikaga liialdatakse. Rohke äädikasisaldus tagab küll seente kindlama säilivuse, ent mõjutab liigselt seente maitset ja pole ka sööja seisukohast kõige soodsam.

Marineeritud riisikad lähevad kas otse suupisteks, salatite koostisse või toitude kaunistamiseks.

Kollariisikad sobivad ka hapendamiseks, kuid nii see säilitusviis kui ka hapendatud seened ise pole meil eriti levinud. Enne hapendamist tuleb vee vahendusel vabaneda piimmahla kibedatest ühenditest.

Et kollariisikate puhul on tegu märkimisväärse ja kvaliteetse seenega, seda tõestab fakt, et nõukogude ajal kehtinud seente kokkuostu süsteemi hierarhias paigutusid nad kõrgeimasse I klassi, kuhu teistest riisikatest oli asja vaid kuuseriisikatel ja valgel riisikal.

Jättes kõrvale seentele nii iseloomuliku ohtra veesisalduse ja keskendudes vaid kuivainelisele koostisele, võib nentida, et kõige rohkem on loo nimitegelastes süsivesikuid.

Paraku on suur hulk seente süsivesikutest inimesele seedumatud ning toitainete- ja energialisa organism nendest ei saa. Küll aga on neil tähtis roll toidu kiudainelise osa täiendamises.

Järgmisele kohale paigutuvad võiseentes valgud. Needki pole just kõige paremini seeduvad ning kõiki eluks vajalikke aminohappeid sobivas vahekorras me vaid võiseente söömisel ei saa.

Rasvapelgajatele peaksid keedetud lisanditeta kollariisikad olema suisa ideaalroog, sest rasvollust on loo nimitegelastes vaid jälgedena.

Ja lõpetuseks: pealkirjas toodud küsimusele vastates peab nentima, et lisaks värvusele, sarnasele nimekujule ning kohtumisvõimalusele teatud toitudes võiseentel ja võil muud erilist seost polegi.