Suvel külaplatsi saanud Vandjala küla pilk on tulevikus
Tiia Välk on Vandjalas vägesid juhtinud juba 2004. aastast, mil ta esmakordselt külavanemaks valiti. Kohalikud kedagi teist peale Tiia selles ametis eriti ette kujutada ei oskakski. Tema kõige mõõdetavam panus küla aren gusse on kindlasti külaplats, millega seoses pole ideed kaugeltki veel ammendunud.
Praegune külaplats
Veel aasta tagasi oli praeguses kooskäimiskohas tihe võsa ja hirmkivine pinnas. Nüüd on aga maas roheline muru ja püsti nii külamajakesed, lipuvarras, teadetetahvel kui ka laste mänguväljak. Kividki on platsi ääristavaks kiviaiaks ja kiviktaimlaks kokku lükatud.
Külaelanik Mare Käärik räägib, et juba aastaid tagasi istutati platsile kuusk, kus jõulude ajal on käidud koos küünalt põletamas ja jõulujuttu rääkimas. "See oli imepisike taim, mis toodi meie külavanema vana-vanaisa maadelt.
Kahjuks jäi ta nüüd meie uue külaplatsi raamidest natuke välja, aga mõtleme ta siia ümber istutada," selgitab Käärik krundi ajalugu, kus kunagi on toimunud ka lubjapõletus.
Palju uut tulemas
Ehkki külaplats on leidnud juba mitmete ürituste näol kasutamist, ei ole see külavanema sõnul kaugeltki veel valmis.
"Rohu lämmatamiseks tahame kõigepealt kiviaiale istutada mägimännid, lisaks tahab püstitamist laste korvpallirõngas," toob Välk välja esimesed meelde tulevad mõtted.
See ei ole aga sugugi kõik, sportlikku ajaviidet tahetakse pakkuda veelgi. Kostivere mõisamängudelt auhinnaks saadud võrkpalli ja võrgu tarvis tuleb püsti panna postid. Külaplatsi valmimisel abiks käinud nooremad mehed sooviksid külavanema sõnul näha platsil ka uhket kiike. "Sellega kaasneb aga risk, mida ma ei ole valmis võtma. Kui lapsed käiksid kiikumas koos vanematega, oleks kõik turvaline. Paraku üksinda tulles võib midagi juhtuda ja ehkki tegemist on avaliku platsiga ja kõik toimub omal vastutusel, siis küla peal tehtaks ikka keegi süüdi," kirjeldab külavanem oma läbimõeldud seisukohta.
Kuldsete kätega mees
Kõik praeguseks platsil olevad puidust rajatised on ehitanud Leo Eensoo, kellele kogu külarahvas on äärmiselt tänulik.
Lisaks sai küla tänu Eensoo tublile tööle ka maanteeäärse bussiootepaviljoni. See on külale ajalooline asi, sest varem ei olnud kuskil bussi oodates istuda ega varjus olla. "Kunagi oli selleks piimapukk, aga nüüd pole sedagi," meenutab külaelanik Maris Vilipõld.
Koostööd kuldsete kätega Eensooga tahetakse jätkata edas pidigi. Oma järge ootab näiteks biopotiga välikäimla. "Sellel tualetil oleks kahest osast koosnev uks, vaatega platsile.
Kui häda ürituse ajal peale peaks tulema, saab ülemise osa lahti lükata ja kõike edasi jälgida," naljatleb Välk.
Veel on tulevikuplaanides kaigastest tehtud püstkoda, mille sees asuks lõkkekoht, kus saaks suppi keeta. Samuti loodetakse kiviaedade ja ronitaimla asemel lapsi turnimas näha selleks mõeldud atraktsioonidel.
Järge ootab ka platsile jääva kaevu restaureerimine.
Moodne küla
Kui projekte mõtleb välja ja kirjutab külavanem, siis heakskiitu küsib ta alati igalt külaelanikult.
Selleks kirjutab ta teksti valmis ja saadab küla peale laiali. "Siis kõik loevad selle läbi ja kui on ettepanekuid, kirjutavad mulle. Kui kõik on korras, siis keegi ei kirjuta ja valdavalt nii ongi," selgitab Välk, kuidas asjad käivad.
Läbikäimine külavahel on nii tihe, et asjaajamiste hõlbustamiseks on loodud oma meililist. Külavanem tunnistab, et tegelikult on selle taga ka veidi kergema vastupanu teed minemist.
"Kui majast-majja käia, siis võtaks mitu nädalat, et kõik kohad läbi käia, sest igal pool pakutakse kooki ja kohvi ning tuleb kõik külauudised läbi arutada," räägib ta, miks moodne tehnoloogia appi võeti.
Ühtehoidev kogukond
Põhiliselt kasutatakse Vandjalas ideede elluviimiseks KOP projekte ning alates 2009. aastast on sealt saadud regulaarselt ka rahastust. "Meie edu võti on ehk see, et kogu küsitud raha investeeritakse väärtuste loomisse.
Tööraha keegi ei küsi, see on meil kõik puhtalt vabatahtlik," arutavad külaelanikud omavahel.
Nii laoti ühiselt üles ka 35 meetrit pikk kiviaed. "Kahe näda lavahetusega ladusime aia püsti. Esimesel korral tuli kokku 16 inimest, mis on väikse küla kohta päris hea," räägib Vandjala elanik Raivo Peukel. Kokku on külas üsna stabiilselt olnud 48 sissekirjutatud elanikku.
"Loomulikult on ka neid, kes on mujale registrisse kantud ning suvel tuleb inimesi veelgi juurde," lisab külavanem.
Külaplatsi näol on nüüd olemas koht, kuhu ühiselt koguneda. Külapäevadel on kohal olnud isegi üle saja inimese.
"Tulevad ka endised elanikud, kes on siin sündinud või kelle juured siin on," räägib külast pärit Krista Vilipõld. Järgmisel aastal toimuvad juba seitsmendad Vandjala päevad ning sel korral valitakse ka küla vanemat.
"Külapäeval on kohal kõik, kel jalad vähegi kannavad ja kel ei kanna, tuuakse ka kohale," kirjeldab Vandjalas elav Mare Käärik.
Huvitava ajalooga kant
Külaplatsi ühes nurgas laiutab suur Hallikivi, mis on seotud vana legendiga. "Kui siiamaani teadsid kõik rääkida, et Vandjala lapsed tulevad kõik sealt kivi alt, siis sel suvel Kostivere mõisamängudel rääkis TTÜ teadur Siim Veski, et beebid tulid küll kivi alt, aga 150 aastat tagasi lendas Lätimaalt toonekurg siia ja võttis kivilt ameti üle," naljatleb Tiia Välk.
Lisaks külaplatsile on Vandjalas vaadata veel muudki, sin na juurde omanäoline ajalugu. Tegemist on originaalsel kujul säilinud vana külaga, mis on säilitanud oma originaal - suse ning eheduse ka nõukogude ajal. "Siis ei rikutud meie küla südant ära, kolhoositüüpi suuri ehitisi siia õnneks ei rajatud," kirjeldavad külaelani - kud.
Sellele, miks Vandjala väärtuslik on, teab külavanem väga head vastust: "Selle koha peal, kus me elame, algas kunagi ammu tänapäeva mõistes põllumajandus ja põlluharimine."
Neil, kel suurem huvi Vandjala küla tegemiste ja ajaloo vastu, tasub üles otsida või külavanemalt küsida teemakohast raamatut, mis tema poolt ka koostatud on. "See raamat on eelkõige mõeldud külaelanikele endile, et nad teaksid, mis koht see on, kus nad elavad. Aga huvitavat lugemist ja avastamist leiavad siit kõik," räägib ettevõtlik külavanem.
