Sügis on maainimestele viimastel aastatel olnud ärev aeg, sest mitte ainult riik ja omavalitsused ei pane sel ajal kokku oma eelarvet, vaid ka ettevõtetes langetatakse põhimõttelisi otsuseid, kuhu järgmisel aastal investeerida ja kus oma tegevus koomale tõmmata.

Piltlikult öeldes otsustatakse nüüd paari kuu jooksul ära see, millest kohalikud lehed uuel aastal kirjutama hakkavad. Siis selgub – kellele ootamatult, kellele mitte –, et kuskil viiakse ära pangaautomaat, suletakse postkontor, kauplus, apteek, söökla või mõni muu elukondlikult vajalik asutus, sest nii ühe kui teise eksistents on sõltuvuses majanduslikust äratasuvusest.

Vabaturg ei toimi

Uljad ennustajad küll prognoosivad, et kuna Eesti on oma metsiku looduse, hõreda asustuse ja kinnisvara suhtelise odavuse tõttu Euroopa üks paremaid elupaiku, kuhu aja möödudes üha rohkem inimesi soovib elama asuda, tuleb lähemas tulevikus arvestada siiski vastupidise trendiga: vahemaa hajaasustuses elava tarbija ja talle vajaliku teenuse vahel venib järjest pikemaks.

 Riigi, omavalitsuse ja kohaliku kogukonna koostöös tuleb leida mõistlikud lahendused, mis arvestaks inimeste vajadustega, kuid ka ühiskonna maksevõimega.

Alustada tuleks arutelust selle üle, millised teenused mahuvad mõiste “avalik teenus” alla ja millised mitte, sest nagu ühiskond tervikuna, on ka arusaam avalikest teenustest ajas muutuv.

Teenus, mille pakkumisega sai vabaturg kümmekond aastat tagasi edukalt hakkama, võib nüüd olla tarbijale raskesti kättesaadav.

Hajaasustuses on piiri tõmbamine avaliku ja vabaturu teenuste vahel muutunud keeruliseks, sest üha vähem on neid teenuseid, mida vabaturg iseseisvalt pakkuda suudab ja mis ühel või teisel moel ei vajaks omavalitsuse või riigi toetust.

Küllap ei kahtle keegi, et reisijatevedu, mida erafirmad riigi tellimusel maakonnasisestel bussiliinidel osutavad, liigitub avaliku teenuse alla. Ent kui teemaks tõuseb kohaliku kaupluse või apteegi sulgemine, siis laiutab nii kohalik kui riigivõim käsi, sest ei omavalitsus, saati veel riik, saa hakata külas poodi pidama – tegu oleks turumoonutusega, mis sellest et vabaturg ei toimi.

Kui näiteks Eesti Post, kes seaduse järgi peab hoidma kontorit igas omavalitsuses, otsustab vallas oma teise kontori sulgeda, on mõned omavalitsused otsustanud sekkuda ja suletud kontori asemel avatakse külakeskuse hoones postilett, mille ülalpidamiskulud on osaliselt või täielikult vallaeelarve kanda.

Ka pank, kes on otsustanud vähese kasutusega sularahaautomaadi vallakeskusest ära viia, on teinekord jõudnud omavalitsusega kokkuleppele, et vald aitab kulusid katta.

Selgeid kriteeriume, mille järgi vabaturu teenuste kättesaadavus inimestele tagatakse, pole kirja pandud. Aga võiks. Kui me oleme harjunud pidama avalikuks teenuseks perearsti olemasolu, siis apteek seda millegipärast pole.

Maksumaksja doteerib küll ühistransporti, et inimesed saaksid linna poodi sõita, kuid samas pole tunnistatud abikõlblikuks kohaliku poepidaja toetamist.

Praegu sõltub mitme vabaturuteenuse kättesaadavus äritegevuse mõistes ebasoodsates kohtades eelkõige omavalitsuse tahtest ja võimekusest. Ent Eestis võiks ju olla ka mingisugune enam-vähem ühtne arusaam sellest, millised teenused peaksid ja võiksid kuuluda esmatähtsate hulka sõltumata sellest, kas neid käsitletakse praegu vabaturuteenusena või ei.

Julgen uskuda, et kohaliku külakaupluse ja -apteegi olemasolu on inimesele hoopis tähtsam kui postkontor, milliste sulgemise üle Eestis sedavõrd palju lärmi lüüakse.

 Edasiminekuks sobib päris hästi tänavu Kagu-Eestis käivitatud teenusekeskuste pilootprojekt, mille raames toetatakse külakauplustes lisateenuste osutamist, kuid mitte külapoodi ennast.

Loome võrgustiku

Teenusekeskuste võrgustiku laiendamine üle Eesti ei tohiks olla väga keeruline, sest tänu viimaste aastate investeeringutele on vähegi elujõulised külad saanud korda oma külakeskuse, kus praegu käiakse eelkõige kultuurielu elamas, kuid kus saaks pakkuda ka muid teenuseid.

Raske on öelda, kas ja kuidas võiks see olla kirjas seadustes, kuid riik peaks seisma hea selle eest, et kui kohalik teenusekeskus küla initsiatiivil luuakse, oleks seal saadaval minimaalne teenuste pakett. Kui külakeskuses on juba postilett olemas, siis miks ei võiks seal olla ka vorsti- ja ravimilett? Ning seal, kus arveldatakse sularahas, peaks olema inimestel võimalus võtta oma pangaarvelt raha tasuta välja.

Kui riik ostab bussifirmadelt teenust sisse, omamata enda bussiparki, siis samal põhimõttel võiks toimuda ka teenusekeskuste töö. Sätestatakse pakutavad teenused ja nende korraldamiseks tehakse hange. Võidab see, kes suudab kokku panna parima ja mitmekülgsema paketi.

Kõige rohkem tuleb muretseda selle üle, kas valdavalt linnaeluga harjunud saadikud ja valitsustegelased suudavad hajaasustuse spetsiifilistest probleemidest aru saada. Kui suudavad, on algus tehtud.